Küll me tantsime

            HOIATUS! Kirjutan teosest “Tantsi tolm põrandast”. Ja kui seda (veel) ise lugenud ei ole, siis  ma siit edasi ei soovita lugeda.

Jõudsin sellega viimaks lõpuni. Täna ma mõtlesin selle peale, kuidas on võimalik väga erineval viisil kirjutada. Algusest peale ma tundsin, et see on teos, mille sarnast ma pole vist lugenud. Väga erinev igasugusest keskmisest “juturaamatust”. Teistmoodi. Ja väga kindel selles, mis ta on. Sellest räägib ka see, et ta jäi lõpuni selliseks nagu algus. Esimene sõna, mis mul iseloomustuseks pähe tuli, on “ähmane”. Seda ähmasust tajusin ma algusest peale. Kohati kaod päris ära sellesse ähmasusse, sellesse hägusse, abstraktsesse. Eksid sootuks. Ei saagi aru, millest täpselt üks või teine lõik või lause kõneleb. Aga mingil määral ikkagi tead. See on nagu luulega. Minu arvates. Minul on sageli luulet lugedes kummaline tunne, et ega ma lõpuni ei tea, mida ta siin ütleb. Ja enamasti ma siis isegi ei ürita teise pilguga proovida. Et äkki närin kuidagi läbi, äkki mul jäi midagi märkamata. Ei loe alati üle. Ei tekita endas seda pinget. On asi laiskuses? Ma ei tea. Või siis ma lihtsalt lepin, et kirjutaja toimetab kuskil teisel tasandil kui mina. Täpselt sama tunne oli mul seda teost lugedes. Eriti alguses. Eks see tunne ka häirib. Kui ei saa lõpuni pihta kogu jutule. Ja siis ei oska hästi seisukohta võtta, et kas meeldib või mitte. Lõpuks ma ei teagi, kas ja mis konkreetselt peab meeldima. Seda ma küll tean, et see teos jääb mulle meelde. Ja kui ma ennist ütlesin, et selle sarnast pole varem lugenud, siis valetasin. Gümnaasiumis pidime lugema “Piiririiki”. Mäletan siiani väga hästi, kuidas mõtlesin, et ma ei saanud küll mitte midagi aru, mida seal enamik ajast öelda üritati, aga miskipärast ikkagi väga meeldis ja mõjus. Sedakorda on täpselt sama tunne. No mitte päris täpselt. Siin oli rohkem mingil inimlikul tasandil mõistmist ja kaastunnet ja äratundmishetki.

Veel, miks ma ütlen, et see on rohkem luuleraamat kui romaan. Hea küll, unustame korraks ära igasugu definitsioonid. Luulel on rütm. Ma mõtlesin, kuidas seda seletada, aga ega vist pole vajagi. Ja sellel teosel on samamoodi rütm. See rütm on minu meelest üsnagi aeglane, kohati ta kiireneb mõneks ajaks. Ja siis jälle vajub alla. Seetõttu ei saanud mina seda kiiresti lugeda. Lehekülgede arvu poolest võiks arvata, et ühe või kahe õhtu lugemine, aga need laused ei lase kiiresti lugeda. Väga palju on lühikesi lauseid, kuhu mahub palju sisu. Kõige rohkem märkasin seda olustikukirjeldustes. Needki ei ole üheselt olustiku kirjeldamiseks. Õigemini, sageli mitte füüsilise olustiku, vaid pigem mingi mõtteruumi, vaimse seisundi kirjeldused, mida ei jõua isegi aeglaselt lugedes lõpuni lahti harutada. Ja ei peagi. Luulet ka ei loe niiviisi. Lased lihtsalt sõnadel endas tunde tekitada ja lähed edasi.

Alguses on lapse ja vanaema maailm. “Siin kamandavad nemad kaks”. On lapse rõõmud ja kurvastused ja hirmud ja küsimused. Väga liigutav on lugeda, kogeda inimeseks olemist süütu lapse silmade läbi. Uuesti. Elu on siis veidikese lihtsam. Aga on ka teadmatust. Kõike vanaema sulle ei räägi. Näiteks, mis kõik juhtus, kui ta vanaisa kohtas. Või miks ta ei saanud isalt uuesti linnasõiduluba küsida. Esimesel lugemisel suutsin väga kiiresti ära unustada, et vanaema ja lapse nimed ju avaldatakse. Kadri (või Katariina) ja Johanna. Nimi teeb tegelase ikka veidi tõelisemaks. Vähem hägusemaks. Tahedamaks. Johanna on väga ilus nimi.

Lehekülg on stseen. Siis saab lehekülg otsa ja saab ka stseen otsa. Ja järgmisel leheküljel ei ole lugeja enam üldse seal, kus ta just oli. Niiviisi ei ole kõige lihtsam lugeda, ma leian. Kohati tekib tunne (ja kui ma nüüd mõtlen, siis õigesti tekib), et igal leheküljel on mingi omaette sõnum. Igal leheküljel on omapära, eraldiseisvus. Nagu luulekogudes. Ja luulekogu ei loe ju niiviisi järjest, nagu juturaamatut. Aga luulekogudes ei ole luuletused sageli seotud üheks suureks looks. 45ndal leheküljel on stseen, kus ema ja laps on käinud lilli korjamas, torganud metsmaasikad heinakõrre otsa ja pikutavad suvises heinas. Selles stseenis on palju elu ja palju armastust. Mind väga puudutas see hetk.

“Mis siis, kui hiljem tuleb väga kiiresti, sosistab ta. Mis siis, kui ta hakkab juba homme pihta? Siis pole mul enam palju jäänud. — Hiljem ei tule kunagi, ütleb vanaema kindlalt. Kogu aeg on täna.” Siin on kaks asja, mis mind kõnetavad. Üks see lapse siiras mure, et tal saab aeg otsa. Seda muret tavaliselt lapseeas ju ei teki. Minu eas küll tekib. Et jääd kuidagi maha millestki. Jääd ilma. Midagi jääb tegemata, kogemata. No ega ei jää tegelikult. Kõike ei koge ega tee niiehknii. Samas kõik saab tehtud. Siin mulle meenub üks Laozi tsitaat, mida ma kuulsin Alan Wattsi suust: “Nature doesn’t hurry, yet everything is accomplished.” Ja see omakorda haakub teise osaga sellest lõigust. Vanaema viimase lausega. Kogu aeg on täna, kogu aeg on praegu. Selles arusaamas on midagi väga orientalistlikku. Taoismis on väga olulisel kohal käesolevas hetkes elamine. Watts räägib, et kui suuta elada pidevalt nii, et eksisteerib ainult praegune hetk, saavutatakse see seisund, mida suurem osa idamaade usundeid idealiseerib ja mida nimetatakse erinevate nimedega; satori, nirvana, zen.

57ndal leheküljel on stseen, kus vanaema jälgib 91. aasta mängu Tallinna Kalevi ja Leningradi Spartaki vahel. See oli paljuski suurem kui lihtsalt üks korvpallimäng. Kes “Kalevi” filmi on näinud, need muidugi teavad. Mina olen mitu korda näinud ja sel leheküljel ma nägin uuesti. Nägin toast, kust seda mängu vaadati. Toast, kust ma ei ole seda näinud. Ma ei tea täpselt, mis tunne on näha nõukogude võimu langemas. Tol päeval oldi veel osa NSV Liidust, kuid toda tunnet tunti. Ju ei olnud päris sama, mis mõni lehekülg hiljem, kui raadiost uudist kuuldakse. Aga see oli suur päev. Kui spordihallis venelased kotti pandi.

“Nad on siinsamas, tuba on järsku koduaed, eilne päev, ja kuidas siis nii, et vahel on eilne päev sama kaugel kui ammune aeg.”

“Maailma parim lõhn, noogutab vanaema ja paneb vaasi öökapile. Kui me kohtusime, õitses jasmiin nagu pöörane. Pikutasime põõsa all ega saanud sammugi kohalt.  Mismoodi on, kui on nagu pöörane? küsib laps.   Niimoodi, et kõik ümbritsev kaob, ütleb vanaema. Jääb ainult hetk ja see hetk jääb elu lõpuni meelde. Ta puudutab lapse ninaotsa, enese ninaotsa.

Niimoodi, et kõik ümbritsev kaob, mõtleb laps iga kord, kui jasmiinid õitsevad, ja nad õitsevad, igal suvel.” Ma olen korduvalt kasutanud siin seda core memory väljendit. Need “nagu pöörane” hetked jäävad.

72. lehekülg jäi mulle kohe meelde. Nagu ühes luulekogus on mõni luuletus, mis kuidagi kõlab peas valjemini ja selgemini kui teised. Eriti selgesti kõlab: “Reeglid tõmbavad koomale, roomavad nurkadesse, sisisevad põrandapragudest ja ukse alt välja.”

Ja: “ta on kõik ühekorraga, ta on avali ja ta on vaba ja kerge ja jääb ainult tants

ja pea käib ringi ja maailm käib ringi ja valgus käib ringi ja kõik on vaba ja selgus ja õhk.”

Sest see lehekülg tõesti on luuletus. Mulle tõesti väga meeldib too tants. Loo edenedes ma aina lootsin, et ta leiaks endas uuesti selle tantsu. Lõpus oli tants. Aga see lõputants mulle samavõrra ei mõjunud.

89ndal leheküljel on stseen, kus laps tõstab häält oma vanemate peale. Karjub. See on mõjuv hetk. Ähmasus muutub sel hetkel tahedaks. Muutub välja öeldud sõnadeks. Ja lehekülje lõpus on teine huvitav motiiv. Motiiv kahanemisest, taandumisest. Miski suur ja koletu, midagi sellist, mille piire ei näe ja mis otsekui mõjutab igal hetkel ja iga päev, viimaks taandub millekski väikseks ja konkreetseks. Mõneks seoseks. “Mälestus kahaneb sõnadeks ja tegudeks. [—] Ühel päeval pole enam sõnu, on ainult teod.”

Teose teises pooles on mõni üksik konkreetne sündmus, aga mulle tundub, et enamjaolt on see üks ekslemine. Leidmine ja siis kaotamine. Julgemine ja siis kartmine. Püüdmine ja siis alla vandumine. Kinni hoidmine ja siis lahti laskmine. See kõik on väga inimloomusele omane. Aga seda ei ole vaja mul öelda. See on üsna mõttetu lause. Juur ja Kivirähk vahel naljatlevad selle üle, et millest üks või teine teos kõneleb – ikka inimeseks olemisest. Üks osa, mis mulle teose teisest poolest veidi rohkem meelde jäi, oli naise suhe tolle mehega. Olgugi et ma pole päris sellises olukorras olnud, siis see osa kuidagi väga puudutas mind. Elasin talle kaasa, kirusin, ja samal ajal mõistsin.

“Usaldada, mõtled sa, olla üleni teise embuses, uurid sa meest, luua ühine turvavõrk, jätta peitmata varjud, tõsta kõik valguse kätte, näe, siin on mu kese, mu südamik, tule vaata.” See oli talle suur asi – anda kontroll käest. Lõpuni ta ei saanudki kahjuks hakkama. Sest “üksi on kontroll sinu käes, üksi ei tehta liiga, üksi on tagauks lahti.” Mõistan seda tunnet, aga vähemasti selles küsimuses tunnen, et mul on hästi. Vähemasti selles.

Tulen tagasi selle juurde, et see viimane tants mulle niivõrd ei mõjunud. Ega ma täpselt ei tea, miks. Võimalik, et ma olen ise alles seal jalgealuseta ja pidepunktita maal. Praegu on nii, et kõik küsimused, mida ma eneselt küsin (või keegi teine minult küsib), jäävad vastuseta. Kõik küsimused on kuidagiviisi rasked ja mul puudub kindlus, selgus, jalgealune. Mõtlesin, kas üldse panen selle siia, aga panin. Usaldada, eks? Ja küll mina ka veel tantsin. Küll me tantsime.