Päevakorras

2. jaanuar 2026. Ma ei ole siia kunagi ajalist tähist ette pannud. Ma kirjutan suurema osa muidugi iseendale ja ka sinna pole ma kunagi kuupäevi pannud. Ju seda saab päevikuks nimetada, aga mina pole kunagi nii mõelnud. See on lihtsalt üks dokument. Aga täna ma panen siia kuupäevad, sest need lõigud on kirjutatud üpris suure vahega ja kindlasti tekib nende vahele mingi dissonants. Igatahes 2. jaanuar. Lugesin täna üht lugu. Kõndisin Tartu kesklinnas ja tahtsin raeplatsilt ka läbi minna. Lihtsalt, et näha. Seal jõulukülakeses on see uisukuut, oli üks majake pühendatud trükikojale ja paberile. Ja siis ühes olid raamaturiiulid. Aga mitte seal raamatutega majas ei lugenud ma, vaid hoopis jõulukuuse ääres. Kuusele on lapsed riputanud oma kirjad ja soovid jõuluvanale. Mina sattusin ühele, mis ei olnudki lapse kirjutatud. See oli P. ja K. lugu. Nii oli alla kirjutatud. Need on kaks noort inimest, kes proovivad hakkama saada üksteisest kaugel elamise raskustega. Austraalia etapiga said nad hakkama, praegu on pooleli Pärnu etapp. Mul pole kahtlustki, et nad hakkama saavad. Sest kui P.-l on kombeks vahel ragebait’ida ja K. kipub sageli väikeste asjade üle nutma puhkema, siis suures plaanis on neil kõik hästi. Ja nad ei soovinudki, et jõuluvana neile midagi tooks. Nad soovisid hoopis lähedastele jõulurahu ja õnnelikku pühadeaega. Ja soovisid teineteisele ja kõigile teistele head tulevat aastat. Armastust ja inspiratsiooni täis aastat. Suurema osa kirjast oli kirjutatud K. käekirjaga, aga viimase lõigu oli täienduseks kirjutanud P. Midagi sellist ei ole ma kunagi lugenud. Võin vaid ette kujutada, mis tunne oli see kiri raeplatsile viia ja oksale riputada. Ma usun, et suur tunne.

9. jaanuar. Huvitav, aasta esimestel päevadel ma juhtun enamasti midagi kirjutama. Mina pole kunagi uusaastalubadusi teinud. Ega ka möödunud aasta kokkuvõtteid. Mulle ei mõju see aeg mingi uue algusena. Samas nähtavasti mingil määral mõjub, sest need aasta esimesed päevad on alati miskitpidi suured ja teistsugused ja tunde- ja mõtteküllased. Sedakorda vist oli tõesti uue alguse tunne. Või rohkem vana juurde tagasi tulemise ja sealjuures muu maha jätmise tunne. Sest pärast kaht mandril veedetud nädalat lendasin ma tagasi Saaremaale. Täna räägin ma üksildusest (või üksindusest; ma ei tee neil kahel suurt vahet, kuigi mulle tundub üksindus natuke neutraalsem mõiste). Seepärast räägin, et kuulasin Pearaadio selleteemalist taskuhäälingut, kus külaliseks oli Õnnepalu. Mulle väga meeldis, juba sel lihtsal põhjusel, et sain Õnnepalu häält kuulata. Kus ma teda ikka nii väga kuulata saan? Proovin meenutada, kus üldse. Plekktrumm, Ööülikool, Kirjandusministeerium. Ega ei kuulegi. Mulle tundub, et ta päris sobib taolisesse raadiomeediumisse kõnelema, sest seal on tal aega. Teles sageli nii väga ei ole, mulle tundub. Või just on? Aga seal on ikka mingit muud sort pinge. Kui talle stuudios lubada see ruum mõelda ja öelda, siis saab väga väärt kuulamise. Kohe alguses luges ta ühe oma luuletuse. Olen seda luuletust lugenud. Ehkki arvestades seda, et tegelikult mulle luulet lugeda meeldib, teen seda piinlikult vähe ja harva. Minul ei ole see kunagi harjumuseks saanud. Kunagi vanasti ma ju arvasin, et minu jaoks on luule üldse mõttetu ja seda loevad ainult "luuleinimesed". Selles osas mõtlesin ma juba ammu ümber, aga näe, harjumust ei ole siiani. Proovin meelde jätta järgmiseks mõne luulekogu võtta. Õnnepalu rääkis luulest kui üksilduse vastu aitajast ja tõi välja, et mingis mõttes luuletus väga otseselt saab sinuga rääkida, seal on see inimese hääl kuulda võibolla rohkem kui proosas. See kõlas minu jaoks väga õigesti ja meenus Karise lause, et luule lugemine on intiimne. Luule kirjutamine on vist veel intiimsem. Mulle vähemalt tundub, et luulet ei saa küll kinnise südamega või kuidagi poolikult kirjutada. Luuletaja teeb ennast väga nähtavaks ja kuuldavaks. See niiviisi nähtavaks tegemine nõuab vast küllalt palju julgust. Võibolla mitte kirja panemine, aga teisele lugeda andmine küll. Mina olen kirjutanud ainult mõne üksiku luuletuse, millest enamikku ma ei suuda meenutada. Ühe veidi paremini välja tulnud luuletuse esimene salm on mul meeles, aga seda ma siia ei pane. Siis soovitas Õnnepalu mõni luuletus pähe õppida. See mõte mind väga kõnetas, oleks päris äge kui oskaks mõnd head luuletust peast lugeda. Järgmisest luuleraamatust siis otsin mõne. Või otsin mõne Õnnepalu oma, mille ma kunagi kuhugi salvestasin.

Nüüd ma olen rääkinud rohkem Õnnepalust kui üksildusest. Ma ei kirjuta sellepärast, et ma praegu kuskil augus oleksin. Nagu Õnnepalu ütles luuletamise kohta: see, et kirjutan, juba iseenesest näitab, et ei ole hingeliselt kõige kehvemini. Aga see teema on praegu ikkagi päevakorras, sest elukorraldus on järgmised peaaegu kaks kuud selline. Elan siin üksinda ja kõik lähedasemad sõbrad on kaugel. Tööl on muidugi tuttavad inimesed ja igapäevasest suhtlusest puudu ei jää. Üksildus või üksi olemine üldisemalt ei ole minu jaoks üldsegi võõras asi, seepärast ma teda ka praegu eriti ei karda. Hetkel on asi lihtsalt selles, et ma jõudsin juba ära harjuda. Et ei pea kogu aeg üksi olema. See tagasi harjumise aeg on lihtsalt veidi keeruline, aga küll ma harjun. Ma olengi üks harjuja. Vahel ma tunnen täitsa, et ma olen ekspert üksi olemises. Ja see ei pea üldse olema üks kurb asi. Üksi olemises on palju head. Kui keegi mainib üksildust või raskusi üksi olemisega, siis mul on üsna lihtne suhestuda ja ma tunnen, et mul on võimalus ja oskus seda inimest natukenegi aidata. Kas või rääkida oma kogemusest. Olen elanud üksinda üle kaheksa aasta. Ja nii palju kui see üksildus mind aeg-ajalt ei häiriks, siis midagi pean olema kogu selle aja jooksul õigesti teinud, et see mind liialt painama ega segama pole jäänud. Mul on nii palju vedanud, et gümnaasiumiaastatel sain üksinda elamisest vägeva kogemuse, väga nautisin seda äkitselt tekkinud vabadust. Pikkamööda on sellega muidugi tekkinud ka keerukusi, aga see on tähendanud seda, et üksindusega tuleb õppida elama. Kuidas see õppimine täpselt käib, ma ei oska öelda.

10. jaanuar. Pagan võtaks, kirjutasin eelmise lõigu lõpuni telefonis, aga see kustus miskipärast ära. Nüüd kui ma taasluua proovin, tuleb muidugi teistsugune (loe: vale). Igatahes, miks mul on raske öelda, kuidas see õppimine käib - sest mul ei ole kunagi olnud ühtegi suhet misläbi ma end defineerida saaksin või peaksin. Mul ei ole olnud muud varianti, kui tunda iseend. Mida iseenda tundmine üldse tähendab? Mäletan üht inglise keele tundi kümnendast klassist. Istusime kolmandal korrusel kitsukeses klassiruumis. See on üks üsna väike maja, mis tähendab, et sinna mahub palju kitsukesi klassiruume. Seal klassiruumis andis õpetaja meile ülesande end iseloomustada. Nimetada enda nõrkused ja tugevused. Minu jaoks oli see väga keeruline ülesanne. Ma ei osanud. Ühel aastal oli Tartu Ülikooli Vabade Kunstide professoriks Kristiina Ehin, kes esitas ühes oma loengus/seminaris ülesande öelda pinginaabrile, kes sa oled. Siis pöörduda kellegi teise poole ja vastata samale küsimusele, aga eelmist vastust korrata ei tohtinud. Tema küsimus oli, kui kaua võtab aega, et jõuaksime päris vastuseni. Rohkemani kui nimi, amet ja päritolu. Mõistan, mida ta mõtles. Teda huvitas, kui kaua läheb, et jagaksime midagi enda jaoks tõeliselt olulist. Oleksime haavatavad. Sest need osad, mida me kõige kiivamalt endale hoiame, on kõige rohkem meie kese. Need seletavad meid. Ma ei mäleta, kuhu ma selle lõiguga jõuda tahtsin, aga rohkem mulle ei meenu. Isegi hämmastan end, kui üksikasjaliselt suutsin meelde tuletada.

Lõpuks ei saa üksildusest ka liiga palju mõtelda. Sellega võib end lõksu jätta. Ükspuha, kas siis üksi olemine häirib või just tundub see kõige õigem olemise viis. Mõlemas on võimalik end ära veenda. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal. Ja muidugi, üks asi on olla üksinda, natuke teine on igatseda lähedust, kedagi enda kõrvale. Sellest teisest tahust ma siin ei räägi. See pole päevakorras. Aga selle suhte puudumise kohta ma ka valetasin. Loomulikult on sõprussuhted ja peresuhted osa mu minapildist. "Inimene ei ole saar." Mida ma tolle lausega mõtlesin oli see, et igapäevaelu olen ma alati elanud siiski omapäi.

Vaatasin täna filmi "Helisev muusika". Ma armastan seda filmi. Armastan kõike selle juures. See on ka mu ema lemmikfilm. Juba tema lapsepõlvest. Vanasti ma arvasin, et see on minu jaoks liiga vana ja kummaline film, ehkki ma polnud seda õieti näinud. Ma ainult teadsin, et see on kuulus film. Siis viimaks vaatasin koos emaga ja mulle ei olnud rohkem vaja, et "ära armuda".

Leidsin üles selle Õnnepalu luuletuse, mille ma üles olin pildistanud. Tänasega on neljast salmist kolm meelde jäänud. Aga nad ei tule veel lihtsasti, pean iga kord pingutama. Igatahes edeneb. Ta ei ole kõige lõbusam luuletus, aga ta on väga hea. Väga õnnepalulik. Ma loen praegu Tucci kõige uuemat raamatut, mille H. mulle jõuluks kinkis. Ta räägib seal peaaegu igal leheküljel sellest, mida ta parasjagu söönud on. Mulle meenus Lily ja Marshalli komme sarjast "Kuidas ma kohtasin teie ema" teineteisele teada anda, mida kumbki lõunaks sõi. Hommikuks kaks röstitud mitmeviljasaia juustu, suitsuvorsti ja kurgiga. Suitsuvorst (nagu kõik muu) on poest. Vanemad pakkusid mulle kodust veidi paremat kaasa, aga mul oli pikemat sorti reis ja kotisisu oleks suitsuvorsti järele haisema hakanud. Pealegi mul ei olnud ruumi. Peale trenni valgubatoon. Hiliseks lõunaks praekartul (sibula ja küüslauguga), oad ja marineeritud kõrvits. Õhtuks paar ampsu veel sellest kartuli-sibula möksist ja kolm kiivit.

11. jaanuar. Tegelikult end eksperdiks pidada on ka natuke nõme. Ma ei taha võtta üldsegi mingit võimupositsiooni ega õpetada. Ja ega ma siin vist õpetama ei hakanudki. Üksildust saab nautida ja sellega saab toime tulla. Mõlemaks on mitmeid viise ja teistel need viisid küllap erinevad minu omadest. Ja üksildusest saab mõtiskleda, seda ma siia tegema tulingi. Samas liiga palju ei tohi.