Esimene postitus

Alustada on raske. Kuigi mitte nii raske, kui jätkata. Algusega ei taha alt minna ja tekib veider ärevus, mis muide on igal juhul veider. Ent mul ei tohiks sellega probleemi olla (ja ei olegi), sest see on ESIMENE POSTITUS. Ma saan sisse juhatada. Huvitav ühendverb, "sisse juhatama". Kuhu sisse? Ühest seisundist teise. Ja kui kellelegi tundub, et ma kaldun praegu teemast kõrvale (kui nii, siis millisest? küsin Teilt), siis arvestagu, et nii saabki kogu see blogi olema. Mina kirjutangi nii.

ESIMESES POSTITUSES saan kirjutada sellest, mida ma tegema hakkan. Ma hakkan siia postitama. Mina kirjutan ja Teie loete. Tegelikult saab olema midagi hoopis muud, kui see mida praegu ette kujutada võib. Vahel ma kirjutan, kirjutan mõtteid ja panen punkte. Eelmisesse lausesse meelega ei pannud. Nüüdsest kirjutan siia ja lisaks mõtetele kirjutan sellest, mis juhtub. Täna juhtus mitu asja, millest saan kirjutada. ESIMESES POSTITUSES kirjutan veidi ka ideedest, mis mulle on omistatud ja ma olen clustered those together into something that's supposed to be a personality, nagu on öelnud Jim Carrey. Mulle meeldib Jim Carrey, aga sellest hiljem. Ma olen inimese keskmist oodatavat eluiga arvestades võrdlemisi noor olend, kel on meessoo tunnused ja kes mitte küll üllataval, ent nüüd juba mainimist väärt kombel end ka mehena tunneb. Mulle on hingelähedased mitmed ideed, mis paljudele teistele ei ole, ja paljud ideed, mis on ka teistele. Asjad mulle hingelähedased ei ole. Hingelähedased on mulle ka inimesed, keda ma muide tahaksin palju rohkem tunda, vaatamata sellele, et ma olen üks neist elukatest, kes oskab ja tahab üksi olla. Ma olen heal elujärjel, mis võib tähendada mitmeid asju, kuid minu puhul tähendab see seda, et mul on keskkond, milles mu (bioloogiline) elu on turvaline jätkuma, ning seetõttu on mul ruumi, kui nii võib öelda, tegeleda sellega, mis meid teistest olenditest eristab: ajutegevusega.

Nüüd lõik sõnale meeldib. Mulle meeldib lugeda. Mulle meeldib mõtelda. Mulle meeldib kõndida. Mulle meeldib sportida. Mulle meeldib reisida. Mulle meeldib õppida. Kindlasti on veel palju meeldibeid, mis mind iseloomustaksid, kuid nendega on naljakas lugu. Sama lugu, kui Niels Bohri arvates kvantosakestega (vist; parandage mind, kui ma eksin): need on olemas ainult siis, kui me neid vaatame. Ma tean nende (nii kvantosakeste kui meeldibite) olemasolust praegusel hetkel sama vähe kui Teie, kuid kui minult mõne idee, asja või juhtumi kohta küsiksite, oskaksin ma ütelda, kas see on mu meeldib või mitte. Mulle meenub, et mulle meeldib punkte panna.

Täna läksin raamatukogust raamatut võtma. Võtsin kaks. Ma ei teadnud, mille järele ma lähen, aga ma teadsin, et midagi ma vajan, sest homme on tööpäev ja tööd teha on väga vähe. Koguni nii vähe, et ma olen kahel tööpäeval koguni terve raamatu läbi lugenud. Õigemini ühel, sest teisel jäi 10 lehekülge lugeda. Seetõttu saingi täna alles õhtupoolikul raamatukokku minna. Tegelikult sellepärast, et lõunaaeg kulus Tartusse, seal ja sealt tagasi sõitmisele. Ma olen juba korduvalt riiulitelt Alan Wattsi teoseid otsinud, aga siiani oli mul lugemist olnud. Täna heitsin veel viimase pilgu riiulitele, mille kohta ma ei mäletanud, kas olin teda nendelt otsinud, ja siis küsisin. Neil oli üks teos ja sellest piisas. Ühest enamasti piisab. Aga me pole ühega harjunud. Kui saab kaks ühe hinna eest, siis ei ole vahet, kas ühest piisab või mitte. Sellistel puhkudel muide alati piisab. Kui ühest ei piisa, siis sellist pakkumist ei ole. Siis on kolm kahe hinna eest. Aga kui kahest ei piisa... Üht sama raamatut ei oleks niiehknii mõtet mitut eksemplari laenutada. Võib-olla vahel oleks. Ka olin raamatupoes näinud sarja "Eesti novell", mis tundus huvitav. Neil (raamatukogul) oli nii 2018. kui 2019. aasta osa, mis oli üllatav, sest see ei ole suur raamatukogu. Aga inimesed on hingega asja juures ja hindavad raamatuid mitte vähem kui mujal. Ma ütlesin, et mulle tundus 2019. aasta oma huvitavam, ja võtsin selle. Tegelikult on 2018. aasta oma huvitavam. Vähemalt autorid, kes esimesel leheküljel välja on toodud. Mälu tegi trikki. Tegelikult ei teinud. Ma lihtsalt polnud raamatupoes vaadanud, mis aasta teose ma kätte olin võtnud.

Olin jätnud telefoni koju laadima ja endine klassikaaslane oli vahepeal helistanud. Sellest sain teada juba enne, kui koju jõudsin, sest toosama sõber sõitis minu kodu suunas (mis on tema kodust 200 meetri kaugusel) eesmärgiga kontrollida, kas ma olen kodus. Tal oli plaan minna vaatama kohaliku jalgpallimeeskonna mängu ja ka mul oli see plaan. Plaaniks ta kahjuks jäigi, sest vaevalt veerand tundi hiljem sain teada, et mäng täna ei toimu. Sain temaga veidi juttu puhuda ja lõpuks jäi jõusse kokkulepe õhtul midagi ette võtta, kuid ma arvan, et pigem vaatan snuukrit. Eurosport otsustas, et näitab poole snuukriülekande pealt hoopis rattasõitu. Nii oli ka kavas kirjas. Ja arvestades, et snuuker saab enda 17 maailmameistrivõistlusepäevaga võrdlemisi palju eetriaega, on igati mõistlik vahepeal ka muud sporti näidata. Ja ma ei lähegi endast välja. Ma lähen harva endast välja. Snuukrit vaatan õhtul. Mulle meeldib snuuker.

Täna ma rohkem ei kirjuta, kuigi tunnen, et tahtmist on. Ent et see jutt mingit suurt eesmärki niiehknii ei teeni, on täiesti vastuvõetav kirjutamine lõpetada ja sellega jätkata mõnel muul päeval, mis möödub, põhilist silmas pidades, samamoodi (muide põhilist ma siia ei kirjuta, sest seda ei anna kirja panna; seda ei anna isegi mõelda) ja millest kõnelev tekst siin blogis täpselt sama igav või huvitav tunduma saab.