Kaheksas postitus

Täna märkasin, et keegi on mu postitusi lugenud. Imelik on. Alguses on meelitav, siis tekib kahtlus, kas statistika mitte minu enda vaatamist ei näita. Ja siis tunnen, et ei meeldi see. Siiani olin küll kirjutanud kellegi poole pöördudes, kuid ikkagi vaid endale. Natuke isegi loodan, et rohkem ei loeta või et need on minu enda klikid.

Kella üheteistkümneks olin kuulanud laulu "Just the way you are" kolm korda. Ilmselt pole viimase aasta jooksul nii palju kuulanud. Hommikukõnni ajal tuli meelde, et mainisin seda pala eile, ja otsustasin kuulata. Tõesti ilus laul on. Siis pidin korra veel kuulama. Back to back. Ja siis lasi Myhits. Tahaksin olla musikaalsem. Ühel õhtul laulsin seda laulu kaasa ja kujutasin ette, et laulan seda kellelegi. Ja mõtlen sõnu tõsiselt. Kindlasti on inimesi, kes ütlevad cheesy, aga ei ole. Hea on. Tähendusrikas. Mars austab inglise keelt, mis vahel on kaunimgi kui me emakeel. Mõnda asja on lihtsam ja ilusam ütelda.

She played the fidel in an Irish band, but she fell in love with an English man. Sõnad laulust "Galway girl". Tahaksin ka tunda säärast neidu, millist loo videos mängib Saoirse Ronan (kelle iiripärast nime hääldatakse fantastiliselt, umbes "serše", aga mitte päris nii). Galway on linn Iirimaa Vabariigis. Läänerannikul. Laul on mulle hingelähedane, sest olen veetnud nädala ses linnas, mis videost nii tuttavana näib. Mõnus linn lihtsalt olemiseks. Nagu Tartugi. Pea sama suur ka. Ent mere ääres ja veel lahkemate inimestega kui Tartus. Vahetevahel on kange tahtmine reisida.

Oli ärev hommik. Olles poolel teel tööle, tekkis kahtlus, kas ma mitte võtmeid koju ei jätnud. Helistasin koju ja emale ja kulus aega. Ja läks kiireks. Ärkasin muide vara ja teadsin, et täna vajan kofeiini. Seega teed. Ma ei joo kohvi. Mitte, et ma seda ei kannataks. Lihtsalt ei joo.

Nüüd neist inimestest, kellest hämmastun. Kõigist ei kirjuta. Emilia Clarke, Alicia Moore, Selma Blair, Keanu Reeves. Nemad on tipus. Kuigi Reeves'i jälgin vähem. Ent kui midagi halba juhtub, saab mõelda, mida Keanu teeks. WWKD. Emilia Clarke on briti näitlejanna, kes on enim tuntud oma rolli poolest "Troonide mängus". Lemmikinimene. Siiras. Imeilus. Lahke. Ega seda kiindumust lihtne seletada ei ole. Ei seletagi. Ta kulmud elavad oma elu. Tahaksin siia veel temast kirjutada, aga ei hakka. Mis mõttega? Alicia Moore'i artistinimi on P!nk. Mulle meeldib tema looming ja tema ellusuhtumine. Ta teeb oma asja. Ja keskendub heale. Olekult on ta üsna minu vastand. Vajangi vist taolist kuju. Selma Blairi fenomeni avastasin alles üsna hiljuti. Ka tema on näitlejanna, ent ma ei ole kindel, kas ta veel töötab. Kunagi näitas TV6 sarja "Viharavi", kus ta mängis Charlie Sheeni tegelaskuju psühholoogi Kate'i. Ta on järjekindluse kehastus. Tõestus, et ellu saab jääda graatsiliselt. Hingestatult. Ma ütlen ellu jääda, sest tema puhul ei ole juttu tavalisele inimesele kohasest elust. Tal on nimelt haigus sclerosis multiplex (ladina keeles) ehk multiple sclerosis (inglise keeles). MS. Patsiendil kaob osaliselt kontroll oma jäsemete üle. Uurige kindlasti juurde. Igatahes selle haigusega pigem jäädakse ellu kui elatakse. Aga tema elab. Vaimustav inimene. Mõnest inimesest kohe õhkub headust.

Veel, kellest ma tihti vaimustun, on nüüdseks endised klassikaaslased. Mitte kõik. Mõned, kellega koos oli eriline olla. Ega ma kahjuks nendega eriti palju koos ei olnud. Mulle piisas klassiruumides koos veedetud ajastki. Head inimesed. Praegu ei oska teiste sõnadega kirjeldada. Nendega jäigi tavaliselt sõnadest puudu. Nendega sain aru, et mulle meeldivad inimesed.

Ma ei teadnud, et mulle meeldib väikelapsi hoida. Süles. Ent ma vist ei oska õigesti hoida. Aga meeldib. Üks klient soovis tualetti kasutada ja palus mul veidi aega enda poissi hoida. Poiss ei kartnud. Talle meeldis mu kell. Ei tea, mis sellega on? Mõtlen, et mul on lahke süda, kuid see ei avaldu vist eriti tihti. On kolm last, keda ma olen alati hoida tahtnud. Peretuttavate lapsed. Nüüd käivad kõik juba kolmandas-neljandas klassis. Ühed erimunakaksikud ja ühe teise tuttava tütar. Viimast pole ammu näinud, ent need kaksikud (ka tüdrukud) on küll üdini minu inimesed. Nad on hästi kasvatatud. Loevad. Tantsivad. Õpivad. Ja nende ema on minu suhtes alati nii toetav. Ma tahaksin kunagi nendegi heaks midagi teha. 

"...mõttele, mis vaene, paradiiski tundub kehv ning paene, kuna vabad vaimud igatahes pärleid leiavad ka viimses pahes" Ilusad sõnad Betti Alveri luuletusest "Pahed". Need hetked, mis on kõige banaalse ja ordinaarse vahelduseks. Ta nimetab neid pärleiks. Minagi olen neid pärleiks nimetanud.

Uskumatu. Tööpäev lõppenud, istun autosse ja mis raadios kõlab? And when you smile, the whole world stops and stares for a while, 'cause girl you're amazing just the way you are. See on neli! Pärl.

Leidke oma pärlid ja stare for a while. Või mitte.