Kaheksateistkümnes postitus

Ärkan viisteist minutit enne äratust, kuid jään veel enne tõusmist uuesti magama. Käin tualetis ja pesen käed. Isa on korvpalli käima pannud ja valmistub hommikueinet elutuppa viima. Lähen kööki ja teen endale hommikusöögi. Võtan samuti eine elutuppa ja söön mängu vaadates. Pärast söömist istun veel veidi, siis võtan tagatoast puhta pesu ja lähen duši alla. Enne riietumist pesen vannitoas ka hambad. Panen puhtad riided selga ning siirdun kööki, et endale toit tööle kaasa valmistada. Võtan kolaruumist võileivagrilli ja külmkapist juustu ja singi. Teen valgest saiast kaks võileiba ja lõigun karpi ka ühe pestud kurgi. Lühikese. Võtan kaasa Kalevi tumeda šokolaadiga maiustused, raamatu, sudokuvihiku, rahakoti, pliiatsi, teritaja ning mobiililaadija. Sõidan tööle.

Lapid on eelmisest õhtust pesumasinas. Panen masina tööle. Proovin üht kiiremat programmi, millega saan veetemperatuuri veidi kõrgemaks reguleerida. Panen pesuvahendit seekord igaks juhuks pigem rohkem kui vähem. Vajutan nuppu, kuid mitme minuti jooksul ei juhtu midagi. Veevoolu masinasse peaks olema kuulda, ent vaikus. Vajutan nuppu uuesti ning nupp läheb oranžiks ja masin hakkab piiksuma. Teen luugi lahti, vahetan programmi ja vajutan masina uuesti tööle. Nelikümmend viis minutit hiljem avan luugi ja sealt paiskub näkku mõnusalt sooja õhku. Ehkki lõhn ei ole eriti meeldiv. Võtan lapid ükshaaval välja ja asetan pesuresti peenikestele metallist lattidele. Seejärel puhastan paberiga tihendi vahelt mustuse, viskan paberid prügitünni ja pesen tualetis käed.

Mõelda, kui palju saab kirjutada. Ma saaksin kogu päevast nii kirjutada. Ei kirjuta. Mõtlen, kui palju ma jagama peaksin. Leian, et jagan üsna palju, kuid kaugeltki mitte kõike. Olen püüdnud jagada nii, et keegi mu välimusest ja asukohast eriti palju ei teaks. Ilmselt ei tunne suvaline lugeja mind ära. See on huvitav väide, sest tõenäosus, et keegi selline minuga kuskil kokku satub, on pea sama väike, kui tõenäosus, et keegi seda loeb.

Naeratan väikesele tüdrukule. Väikelastele tuleb naeratada. Siiralt. Vahel nad ehmuvad, kuid tihtipeale naeratavad vastu. Need, kes vastu naeratavad, on nii toredad.

Vaikus on huvitav. Millal üldse täielik vaikus on? Looduses. Inimkäest puutumata paigas. Kui sellises paigas aina mõtelda, kui erakordne ja lahe see on, jääb see õigesti nautimata. Esmalt tuleb lasta sel ilul ja vaikusel olla ning alles hiljem tohib mõtelda. Või ei tule üldse mõtelda. Ainult tunda. Vaikus on võimas. Vaikides saab suhelda. Mulle on ikka tundunud, et ma vajan kedagi, kellega vaikus ei ole ebamugav. Et hetkedel võiks isegi otsustada vaikuse kasuks ja nautida. Mõelda, vaadata, imetleda. Mugavalt. Rahus. Koos.

"Tähtis on see, kas sa vaatad asju ise oma silmadega või ei." Sõnad on Murakami teosest "Kafka mererannas". Tuleb välja, et see on järjekordne raamat, mis tuletab mulle meelde, et mulle meeldib lugeda. Ma arvan, et oma silmadega vaatamist tuleb õppida. Aga mitte üritada õppida. Lihtsalt õppida. Need, kes ei vaata oma silmadega, ei mõtle millestki midagi uut, ei vaimustu, ei võta vastu uut ega lepi millegi tundmatuga.

Mulle meeldib see teos palju rohkem kui "Norra mets". Ja mulle meeldivad paksud raamatud. Päriselt paksud. Praegu uuena poelettidele saabuvad raamatud on trükitud valele paberile. Kolmesaja viiekümne lehekülje pikkune raamat näeb välja sama paks kui enam kui pool sajandit tagasi väljastatud seitsmesaja lehekülje pikkune. Tühipaljas õhk. Täitke raamat sellega, mis on oluline, mitte õhuga. Ma ei tea, mis selles paberis erilist on, ent leheküljed ei ole kaugeltki nii tihedalt koos kui vanematel eksemplaridel. See ei ole aga kõigi uute teoste puhul nii.

Lähipäevil pean Wattsi teose lõpuni lugema, sest tähtaeg on lähenemas. Ka seetõttu, et muidu jäängi viivitama. Filosoofia lugemiseks tuleb teistmoodi läheneda kui ilukirjanduse puhul. Tuleb veidi rohkem ise mõtelda ja sel põhjusel ei oska ma seda võtta kui meelelahutuslikku tegevust. Siiski on see ülimalt põnev ja meeliavardav teos, mille ma kunagi kuskilt endale soetan.

Tegin vist midagi laiduväärset: lugesin mõtteid, ilma et oleksin autoreile teada andnud või neilt luba küsinud. Kooliaasta lõpus soovitas eesti keele õpetaja (kes on üks mu lemmikinimesi) koostada õpimapp ja muu hulgas tähendada sinna üles uitmõtteid. Alguses olid need Stuudiumis olemas ja külastasin mõne huvitava inimese Google'i kausta. Need külastused jäid Google'il meelde ja täna sain minagi sellest teada. Ja lugesin. Seal oli õndsust ja geniaalsust. Oli ka keerukust. Oli sellist, mida minu mõistus luua ei suudaks. Mõnele oli kommentaar jäetud, seega teadsin, et täiesti endale nad kirjutanud ei olnud. Veidi nõme tunne on siiski. Ei tea, kas peaks neile ütlema? Ka mul on siin blogis tihti uitmõtted. Teen nendega vahetust.

Vaadake asju ise oma silmadega. Või ärge vaadake.