Kahekümne esimene postitus

Võimsaim number on 1. Üks. Mulle meeldib numbreid sõnadega kirjutada. Üks on tervik. Vahel on üks algus. Aastate loendamine algas esimesest, mitte... nullindast? Uus aastasada või -tuhat ei alga sel aastanumbril, mil number jõuab uude aastasajasse või -tuhandesse. 2000. aasta oli 2000. aasta, kuid uus aastatuhat algas 2001. aastaga. Just üks jagatakse osadeks. Murdudeks. Murtakse. Kui kõik on tervik, on see üks. 

Mainisin varem inspiratsioonimappi, mille lõin gümnaasiumi kirjanduseõpetaja läkitusel. Ma lõin ta juba viimase õppeaasta alguses, kuid midagi uut postitasin sinna üpris harva. Nüüd on see dokument kolmkümmend kolm lehekülge pikk. Minu jaoks tundub see palju. Enamasti on seal teistelt kuuldud ja loetud mõtted, ent on ka päris minu enese omi. Näiteks kirjutan sinna mõtteid loengutest, mida kuulan. Täna kuulasin kaht. Huvitav, et ühes rääkis Watts just sellest, millega enda eilse postituse lõpetasin. Et mõtetemaailmas elamine põhjustab piinu. Eemaldun reaalsusest, kui vaid mõtlen. Mõistus tuleb aeg-ajalt tühjendada. Näiteks mediteerides. Ta rääkis väga mõnusalt mõtete abstraktsusest. Et mõtted on maailma lihtsustus just nii, nagu skits on me ees oleva pildi lihtsustus. Meil on neid vaja, et maailmast aru saada, kuid kui me ainult mõtleme, ei ole meil muust mõtelda kui mõtetest. Ta räägib üldse mõnusalt. Kuulata on teda lihtsam kui lugeda.

Asjaajamistest on tore mõtelda, kuid kui saabub aeg, mil nende teoks tegemist ette kujutasime, tuleb välja, et need ei ole eriti olulised. Pidin puhtaks pesema seljakoti ja veidi toas ringi vaatama, et kas ehk ei leidu midagi, mille saan homme Tartusse kaasa võtta. Ei teinud kumbagi. Vaatasin filme ja loenguid. Raamatu viisin aga tõesti raamatukokku tagasi.

Ärkasin varem, kui olin oodanud. Otsustasin, et teen veidi lühemat sorti hommikujooksu ja lähen õhtul jõusaali. Jooksin ümber järve ja veel veidi linnatänavatel. Mitte sugugi teedel, kus ma tavaliselt jooksen. Jooksin näiteks tänavale, kus vanavanemad ning ma isegi kunagi elasime. Distants oli arvatavasti kolme ja nelja kilomeetri vahel. Hommikupooliku ja lõuna veetsin teleri-ja arvutiekraanide taga. Õhtupoolikul käisin jõusaalis ning pärast seda lugesin Murakamit. Siis üritasin enda uue arvuti klahvidest sotti saada. Trükitud tähemärgid ei langenud paljudel kordadel kokku nendega, mida soovisin. Lõpuks õnnestus, kuigi ilmselt kulus sellele palju kauem kui kogenutel.

Täiesti hämmastav on fenomen, mis on mulle juba paar korda silma jäänud, kuid täna jõudis veidi kainestavamalt kohale. Nimelt veedavad emased pardid täiesti hoolimatult järvest eemal sõiduteel aega, püüdes vististi toitu otsida. Mitmel korral jäi vähe puudu, et mõni oleks auto alla jäänud. Keset tänavat.

Vahel oleks tore ka lolli juttu ajada. Ajangi.

Ma üritan hoiduda end teistest kõrgemale seadmast, ent ühest konkreetsest nähtusest mõeldes avastan end alatasa ikkagi moraalselt kõrgemal pinnal. See on nimelt suitsetamine. Ma ei suitseta ja kui välja arvata mõned proovimised, pole kunagi suitsetanud. Ja olen end alati ses suhtes hästi tundnud. Saan aru selle sotsiaalsest aspektist, kuid olen ehe näide sellest, et seltskonnas saab hakkama ka ilma ütlemata ootusi täitmata. Võibolla nõuab see mentaalselt midagi, mida paljudes noortes pole? Et tuleb pingutada, et seista vastu ihale olla lahe, olla sobituv, olla vastuvõetav. Ehkki ma ei usu, et kedagi seepärast eemale tõugatakse, et ta ei suitseta. Samas leidub kindlasti ka taolisi juhtumeid. Ma olen end alati hästi tundnud kui seltskonna ainuke mittesuitsetaja. Alati ei ole ma ainuke. Ja ei tunne end üldse halvasti, et enda teguviisi nende omast paremaks pean. Ja nende argument YOLO ei ole mingi argument. See oli kas Vinni Puhh või too seake, kes ütles: "Me ei ela ainult ühe korra, me elame iga päev."

Arvan, et kirjutan mõne postituse ka Tartus olles. Üle paari ei taha. Siis hakkan kirjutama päevikusse nagu vanasti. See on üks eriline päevik, mis toob hea une. Nagu raamatu lugemine enne öölambi kustutamist. Saan nii kirjutada kui lugeda. Praegu aga kirjutan siia.

Tühjendage aeg-ajalt oma mõistus. Või ärge tühjendage.