Kahekümne neljas postitus

Ärkasin hea kolmveerand tundi enne äratust. Käisin tualetis ja istusin teleka ette. Võtsin telefoni, et tühistada äratuskell, ja panin käima nädala vanuse korduse saatest, mida juba pea kümme korda otsast lõpuni näinud olen. Riietusin ja pakkisin juba räbalduvasse seljakotti vahetusriided teiseks tööpäevaks, raamatud, sudokuvihiku, telefonilaadija, rahakoti, higipulga, pliiatsi, teritaja ning hambaharja ja -pasta. Sõin hommikust, pesin hambad ja istusin vanematele kuuluvasse autosse.

Pesin jällegi lapid ning panin restile kuivama. Võtsin ostetud toidu- ning joogipoolise ja panin vajalikud asjad külmikusse. Lahendasin kaks sudokut. Need kaks olid viimased, mille kõrvale trükitud kolm pääsukest tähistasid kolmandat keerukusastet. Seejärel jäid alles vaid kaks neljanda taseme mõistatust. Istusin sügavasse tugitooli avatud akna all ja avasin romaani. Veidi aja pärast tundus läbi aknaava immitsev hommikune õhk liialt kõle ning sulgesin selle. Avasin akna veidi kaugemal tugitoolist. Klientide saabumisel tõusin toolist ning mõne hetke pärast langesin jälle Murakami fantastilisse maailma. Aeg-ajalt jõin pudelivett. Nii veerebki päev õhtusse. Toolis ja püsti, toolis ja püsti. Vahepeal vahetan tooli. Olen üsna rahul, et mul on üks teos. Tegelikult on ka Betti Alveri luulet sisaldav kogumik, kuid seda loen õhtul. Mind ei ümbritse raamatukogu, nagu ümbritseb Oshima-sani.

Vahepeal mõtlen eesootavast Tartusse naasmisest. Unistan. Pühapäeva hommikul tahan juua tassi kohvi. Sellise erakordse. Lähen ühte kvaliteetset kohvi pakkuvasse kohvikusse Karlovas ja ütlen baristale: "Tere! Ma tahaksin juua enda esimese tassi kohvi. Olen kuulnud, et siin pakutakse seda head, võtaksin ühe latte. Kas oskate midagi kõrvale ka soovitada?" Istun väikesesse lauda akna ääres ja ei loe raamatut ega süvene telefoniekraanil olevasse. Ei võta neid väljagi. Lihtsalt olen ja vaatan. Inimesi ja ümbrust. Ja tunnen täielikkust. Õndsust.

Õhtul astub sisse võrdlemisi pikka kasvu nooremapoolne blond mees. Ilusate näojoonte ja stiilsete sportlike rõivastega heas vormis mees. Kaenla all vaid rätik ja ujumisriided. Kotti pole ning rahakotiks on kaarditasku, millest kaardi välja võtmiseks kulub üksjagu vaeva, sest teises käes on komps. Kui ta ukse enda järel sulgeb, mõtlen endamisi, et Rasmus Mägil jagub ka Teemantliiga jooksude ja teiste suurvõistluste vahel aega [***] käia. Raportites tähistatakse vist  nii salastatud infot, nagu kohanimed. Ma olen teda varemgi näinud. Koos Grit Šadeikoga. Tartus. Griti olen ka mitu korda silmanud. Mägi on Eesti parim neljasaja meetri tõkkejooksja ning Grit parim seitsmevõistleja. Mägi on üleilmses mõõdus kõrgemas mängus. Või noh, mitte mängus. Jooksus.

Tunnen, et selle kolme ja veidi enama nädalaga lõppebki see tuhin otsa. Tuhin kirjutada ammendub tegelikult hooti. Sõltub päevast. Ent pikkamisi kaob taju, et millestki tuleks kirjutada. Et millest üldse kirjutada? Ega sellel polegi ju mingit mõtet. Eesmärk on natuke endast välja lasta, et seest söövitama ei hakkaks. Et ligane kuju ei hakkaks kesta lõhkuma.

Enne voodisse heitmist teen venitusrutiini. Kevadel tegin seda igal õhtul. Nüüd pigem harva. Venitan selga ning jalgu. Kõigepealt venitan seistes, seejärel istudes ja lamades. Pärast venitusi teen kergemaid nö maandusharjutusi. Lõdvestan pinget tundvad lihased. Pesen hambad, joon klaasi vett ja heidan asemele. Üldiselt ma ei kirjuta nii hilja.

Laske endast natuke välja. Või ärge laske.