Kahekümne teine postitus

Juba kodulinnast välja sõites meenus, et tööriistad jäid ju koju. Ma polnud neile eriti mõtelnud. Ka siis sõitsin lihtsalt edasi, lootuses, et korteris oleva multitool'i kruvikeeraja ajab asja ära, kuid see olekski vist olnud liiga hea, et olla tõsi. Lauda ma kokku ei saanud ning ka pesumasinaga ei osanud midagi erilist peale hakata. Teooriat olime vennaga mõlemad võimelised aduma, kuid julgen ebaõnnestumise panna vahendite puudulikkuse arvele. Laupäeval minnes pean võtma kaasa paremad tööriistad. Ongi hea, on midagi teha. Muidu ajan end oma mõtetega jälle hulluks. Lähen varem, panen kokku kirjutuslaua, ühendan pesumasina torud, jalutan üle jõe, istun pargis, loen, vaatan, kas üks saiakesekohvik on avatud. Mõnulen enne, kui tuleb veidi teistmoodi mõnuleda. Elust on tore mõelda kui mängust.

Üritan meelde tuletada, milliseid huvitavaid mõtteid täna mõelnud olen. Õige küll, õhtu eel juurdlesin, ega ma end siin üle tähtsusta? Võin ju mõelda, et kindlasti ei ürita seda, kuid ehk siiski? Lohutan end mõttega, et ei pea muretsema, kuidas teistele inimestele tundun.

Leidsin ühe köitva väljaande, mis on mõned kuud lihtsalt tähelepanuta jäänud. Kuid Marju Lepajõe ütles, et uutel raamatutel peabki veidi seista laskma. Sain selle raamatu kingituseks gümnaasiumilt, mille lõpetasin. Heade tulemuste eest. Ikkagi need tulemused. Michelle Obama on öelnud: "Kui mu tuleviku oleks määranud minu tulemused standardiseeritud testidel, ei oleks ma praegu siin, kus ma olen." Umbkaudne tõlge. Teose on kirjutanud ka minule tunde andnud usundiõpetuse õpetaja ja (endine?) Riigikogu liige Toomas Jürgenstein. Minule andis ta küll ühe kursuse jagu filosoofiatunde. Oleksin rohkem filosoofiat tahtnud. Võibolla ka mitte. "kes Sa oled taevas" on raamatu pealkiri. Kontrollin üle õla kiigates enda seljatagust, et veenduda mu pättuse varjatuses, ja kirjutan siis "taeva" ette koma ja panen lõppu küsimärgi. Et pöördutaks taeva poole. Üheks ajendiks on kindlasti tahtmatus aktsepteerida toda taeva-põrgu narratiivi. Teiseks meeldib mulle mõnikord sümbolitele oma tähendus anda. Enda arvates muudan nende grammatiliste muudatustega pealkirja (veel) abstraktsemaks. Milline taevas? Kelle poole sa pöördud? Miks sa teda sinatad? Õigekeelsusest ma hetkel ei hooli, lause ei alga isegi suure tähega. Üritan taevalt küsida. Ta on selge, laseb mul. Aga ta ei ütle mulle, ta näitab. Võin ju iga päev isemoodi taeva käest küsida, kuid vastus on sama. Ta on ikka taevas. Raamat räägib religioonist, loodan, et toob ta mulle veidi lähemale. Ehkki praegu on ta niigi lähemal kui kunagi varem.

Trenn kandis täna päist Push day. Ehk surumise päev. Töötasid lihased, mis pingutavad end, kui on vaja midagi kehast eemale suruda. Muide, on pindmised ja süvad skeletilihased. Ma tunnen peamiselt pindmisi. Hea on trenne planeerida, kui lihaste funktsioone tunda. Täna olid koormuse all peamiselt suur rinnalihas, deltalihas ja õlavarre-kolmpealihas. Tegin õues. Välijõusaalis. Õigemini selle läheduses. Külgnesin sellega. Sest enamiku harjutuste jaoks ei olnud masinaid vaja.

See on minu viis olla avatud. Need kirjutised. Inimestel, kes peavad mind kinniseks, ei ole aimugi, kuidas ma naudin avatud olemist. Need, kes käesolevat blogi ei loe, ei tea minust palju. On üsna selge, et üksiolek ei ole mulle kaugeltki piinarikas. Eks see eraldatus sealt tuleb.

Pinki "Beautiful trauma" video ei ole varem mu tuju nii tõstnud nagu täna.

Viimaks sain veidi põhjalikumat infot algava ülikooliaja kohta. Siiani ma eriti ei otsinudki. Midagi olin vaadanud, kuid tundsin, et kui info tõesti oluline on, siis küllap ta kuidagi minuni jõuab. Ja jõudiski. Esimesel koolipäeval ladina keel ning anatoomia. See hirmunatuke, mis tundmatu ees aeg-ajalt pead näitas, kadus silmapilkselt ja asendus ootusärevusega. Ega ta polegi tegelikult ärevus.

Pange tähele, kui keegi räägib millestki kirglikult. Ärge tingimata jutule keskenduge, aga inimesele. Kui ilus ta siis on. Täielik. Inimlik. Ning kui keegi mainib mingit teemat täiesti suvalisel hetkel, tasub teda kuulata ning edasi uurida. Ilmselt mõlgub see neil mõttes juba tükk aega ning neil on midagi tähenduslikku ütelda. Minul on vähemalt nii.

Ma tean, et te ei saa nägema seda, mida mina, kuid vaadake loo "Beautiful trauma" videot. Või ärge vaadake.