Kahekümne viies postitus

Nagu ma alguses ütlesin, jätkata on raskem kui alustada. Täna ei kirjutanud päeva jooksul mitte üht ainumast rida.

Ärkasin umbes tavapärasel kellaajal. Ma tean, et minu keha on väga võimekas igasuguse rutiiniga harjuma. Kooliajal helises hommikune äratuskell koolipäevadel ikka samal kellaajal, seega magasin pea igal ööl sama hulga tunde. Seetõttu magasin ka nädalavahetusel täpselt sama palju ja ärkasin varem kui teised, sest mu keha teadis, kui palju und ta (ma?) vajab (vajan?). Nii olin ka kevadel võimeline enne seitset ärkama - üle kaheksa tunni ma reeglina ei vaja. Ehkki viimase kuu jooksul olen pigem tunnikese rohkem maganud.

Tegin hommikul jooksuringi. Eile treenida ei saanud ning ka homne päev on kahtlane. Üsna mitu asja on plaanis, seega jõusaali lähen vaid siis, kui jaksu jagub. Koolikott vajab soetamist, laud ehitamist, pesumasin seadistamist, kola lahtipakkimist, koolitarbed ostmist. Mõnulemiseks jääb ilmselt pühapäev. Tuleval esmaspäeval ma enam ei kirjuta.

Plaanin liituda uue jõusaaliga. Too on veidi odavam, kuigi ka eelmine oli üpris soodne. Ilmselt on uus ka suurem. Vähemalt jutu järgi. Põhikoolis olnud jõusaal oli väike, kuid piisav. Suures linnas suurde saali astumine oli väga põnev. Olin taolisi suuri saale näinud vaid videotes. Vaatasin täna järele, et bussiga number kaks saab kesklinnast sinna ja tagasi üsna hõlpsasti. Tean seda numbrit küll. Vahel tulime sellega füüsika praktikumist tagasi linna ja kord tulin isegi lõunakeskuse juurest (kuigi see buss teeb üsna suure ringi Veerikus), sest järgmist bussi oleks pidanud ebameeldivalt kaua ootama. Mulle tegelikult meeldib oodata. "Mida tähendas "liiga hilja"? Me ei olnud oodanud piisavalt kaua - seda tähendas." Tsitaat pärineb Sten Nadolny romaanist "Aegluse avastamine". Inimesele, kes alatasa kiirustab, julgen soovitada. Aeglasele inimesele ei julge, aga ehk ikka tekkis huvi. Mõnel minu paljudest ja paljudest lugejatest ehk? Haha. Esialgu ei saagi ehk lause mõttest aru, kuid tuleb uuesti lugeda. Kui oskaksime kauem oodata, ei tuleks paljud asjad liiga hilja. Ja me ei ärrituks. Ärritumise ja kannatlikkuse vaheline seos on üpris ilmselge.

Täna said mitu asja lõpule. Oli viimane päev tööl, viimane lehekülg teosest "Kafka mererannas" ja viimane sudoku. Sudokusid ei olegi ma veel maininud. Lahendan neid vahel. Isa lahendab. No ja siis mina ka. Nagu ikka. Suvega vist isegi arenesin. Tohutult naudin neid, millega tekib tunne, et ei olegi lahendatavad. Vahin lihtsalt paberit ja tööstustinti, mõne eriti raske puhul lausa kauem kui tunni. Sudokudes on kord ja loogika. Mõistus toimib selles keskkonnas sujuvalt. Mõistatused ei ole enamasti minule, kuid sudoku on veidi teistmoodi mõistatus. Ja ei väsi kordamast, kuidas mulle see Murakami teos meeldis. Endine klassivend postitas pildi, kuidas raamatut loeb ja küsisin, mis teos käsil. Pole erilist põhjust jätta mõni raamat lugemata. Et ah, ei võta praegu seda? Miks? Võtan. Ja juhtumisi saan jälle millegi erakordse osaliseks.

Kui istuksin väljas selge taeva all, päike kindlameelselt vajumas, tuleks mõtted iseenesest. Ka kõndides tulevad. Pärt ütles, et muusika, mida ta kirjutab, tuleb talle kusagilt. Pakun, et ülalt. Hea kipub vist ülevalt tulema. Mõelda, langeb. Hea langeb. Kas alt tuleb ka midagi head? Tuleb ikka. Kuidas hea langeda saab, kui ta enne üles ei tõuse. Vastandid käivad kokku. Lahutamatult. Nii kaua, kui ei ole ühte, on kaks.

Saage millegi erakordse osaliseks. Või ärge saage.