Kahekümnes postitus

Täna alustades pean endale sisendama, et ei pea kirjutama. Ei hakka mõtlema, miks. Lihtsalt kirjutan. Tänane hommik oli õdus, ehkki ilm oli minu jaoks liialt vahelduv. Olgu päikeseline või olgu vihmane. Kuidas ma üht neist naudin, kui nad muudkui vahetuvad? Mulle meeldib vihmane ilm (mitte tingimata rohkem kui päikeseline). Nende kohta, kes armastavad andunult vihma, eksisteerib termin "pluviofiil". Ma arvan, et ma ei ole pluviofiil. Pluvia on ladina keeles vihm ning "fiil" viitab tegijale, kes midagi armastab. Mind huvitab ladina keel. Õppisin seda kahe kursuse jagu, kuid see oli juba pea kolm aastat tagasi ning peamine teema oli Vana-Rooma. Seega ladina keelt oskan ikkagi sama palju kui keskmine inimene. Põhjus, miks mulle vihmased ilmad sobivad, võib peituda selles, et see seostub sügisega. Mulle meeldib sügis, sest siis algab õppeperiood. Kolm aastat oli see vihmane periood just see kõikse nauditavam. Kui kohtasin uusi või juba tuttavaid imelisi inimesi ning avasin mõttemaailma tundmatu ees. Sain olla üksi. Vaba. Olen praegugi. Kohe-kohe saabub sügis ja veel tundmatu.

Inglise keeles saab ütelda I loved it ja mõelda sellega, et miski meeldis väga. Ent kui eesti keeles ütelda millegi kohta, et seda armastasin, kõlab see üpris valesti. Olen lugenud üht romaani, mille kohta ütlesin ikkagi, et armastasin seda. Ütlesin ainult ühes dokumendis, mida vaid kirjanduse õpetaja lugeda sai, ent ütlesin siiski. See on minu raamat. J. K. Rowling sõnas: "See, kes ütleb, et talle ei meeldi lugeda, ei ole lihtsalt enda raamatut veel leidnud." Kui mulle varem lugeda poleks meeldinud, siis pärast seda teost kindlasti oleks. See on minu raamat. Räägin võrdlemisi tuntud teosest "Tappa laulurästast", autoriks Harper Lee. Tol perioodil tegin kirjanduse tunnis õpetajaga sellise leppe, et valin ise kolm raamatut, kirjutan igaühe kohta midagi ning see-eest tundides osalema ei pea. See viimane aspekt ei olnud motivaator. Mulle meeldis kirjanduse tundides käia. Seal sai enamasti lihtsalt mõtelda. Gümnaasiumi kirjanduse tunnid muutsid mind. Õigemini aitasid mul endaks saada. Kirjutasin mõtetest ja tunnetest ja märkamistest neli lehekülge ja saatsin tähtaja saabudes õpetajale. Nii kolmel korral. Pärast seda ma sellist asja teinud ei ole, kuigi võiks veel proovida. Mulle tegelikult eriti ei istu ilukirjandusest mõtelda. Eile lugesin vaid filosoofiat, täna ainult luulet ja proosat.

Everybody's feeling warm and bright. Otsustasin, et panen siia sõnu, mida ise ei mõtle, vaid kuulen või näen. Mis kõnetavad. Või on pelgalt ilusad.

Vali, kas paar ööd magamata või pool elu jääb elamata. Ehk ikka ei ole nii? You can't live at all, unless you live fully now. Viimast lauset ei kuulnud täna. Lausujaks ikka isiksus, kes minusse viimasel ajal vaimsust süstib.

Võimalik, et jõuan Murakami enne Tartusse sõitmist lõpuni lugeda. Kakssada seitsekümmned lehekülge on jäänud. Kuid võibolla mitte.

Ma võin seda blogi alates algusest välja mõelda. Mõtlen välja tegelase ja kirjutan. Loon. Elan uues maailmas, mis lugedes tundub ehk sama päriski kui lugeja elu. Tegelikult olen peaaegu terve elu elanud Jõgeval. Praegu töötan Tallinna lähedal ühes puutööfirmas ning elan tuttava majas, kes mulle selle töökoha muretses. Olen siin elanud pea kogu suve. Sügisest alustan ülikooliteed Tallinnas. Võiksin endast rohkemgi rääkida. Ma loen palju ja see on niiviisi ka mu väljamõeldud tegelase puhul. Ma olen väga seltsiv ja mitte eriti sportlik. Kuigi mulle meeldib endast mõelda kui sportlikust inimesest. Üsna omapärase füüsisega. Mitte just kõhn, kuid pigem heas vormis. Meeter ja üheksakümmend üks sentimeetrit pikk. Juba väiksest alates olen kirjutanud luuletusi. Mulle on alati meeldinud lugusid välja mõelda. Ühel päeval turgatas pähe luua blogi kujul taoline tegelane ja olla nagu kirjanik. Mu unistus on kirjutada romaan. Kirjanik oleks ülimalt põnev olla. Saaksin luua maailmu. Ühel õhtul kujutasin ette ühe naise elu- ja mõttelugu. Panin selle kirja, ehkki mitte kõike, ja kustutasin siis lihtsalt ära. Et endale meelde tuletada, kui üürike ja vähetähtis see on. Et ma sellega leppida suudaks. Kumb tegelane on päris? Jõgeva või mitte-Jõgeva? Mis paneb uskuma?

Hommikul tegin trenni. Plaanisin õue jooksma minna, ent taevas paistis kurjakuulutav, seega jäin sisse. Ruumi. Õnneks seda jagus. Tegin sellise lühema treeningu, millele tean vastet vaid inglise keeles: HIIT. High Intensity Interval Training. Kõik sõnad on üpris lihtsasti eesti keelde tõlgitavad. Ei tea, kas sellele ka eestipärane lühend on? Mõte peitub intervallides. Kunagi sattusin lugema, miks need intervallid rohkem väsitavad. Lihas teeb mingi pingutuse ning saab siis signaali puhata, kuid seejärel algab uus pingutus. See ehmatab. Kurnab lihast kiiremini, kui pikaajaline keskmine pingutus. Teaduslikku tagamaad ma kahjuks täpselt ei tunne, kuid plaan on tundma saada. Õppida. Tegin kolmkümmend sekundit harjutust ja puhkasin viisteist sekundit. Kokku üheksa harjutust ning kolm ringi. Ringide vahel pean veidi pikema pausi. Ma higistan kõvasti.

Seejärel sõin hubases kohvikus putru. Moosi oli tavapärasest rohkem. Ma ei ole siiani suutnud tuvastada, mis moos see on. Kirsi ehk? Putru pakutakse üsna vedelalt, nagu mulle meeldib. Pudru ja kausi piiril vahutab piim. Parkida polnud kohviku ette võimalik, kuigi külalisi polnud pea üldse. Parkisin veidi kaugemale ja kõndisin läbi kerge vihmasabina. Katuse alla jõudes pühkisin käekellalt veetilgad ja võtsin soni peast.

Tundub, et on hea, et varsti saabub tõelus. Õigemini taoline elu, mida ma vaid enda peas ei ela. Mõtetesse on lihtne ära eksida ning keeruline neist lahti lasta. Homme taastan ühenduse loodusega, ehkki puhkepäeva kohta on hea mitu asjaajamist.

Avage mõttemaailm tundmatu ees. Või ärge avage.