Kaheteistkümnes postitus

Nii hea, kui ei tule pealkirja välja mõelda.

Täna nägin taas hiireviud. Tema tunnen ma ära. Lendas täitsa madalalt üle tee. Ta on majesteetlik. Eestis on taolisi vähe, sest ainult suured loomad tunduvad majesteetlikud. Väikestel pole selleks mahti, nemad ei saa väljapeetult ellu jääda. Hiireviusid olen suvel näinud korduvalt. Erinevalt enamikust röövlindudest julgevad nad tegutseda ka teedele lähemal. Kord seisis üks vaevalt kümme meetrit teeservast. Nägin ta nägu lähedalt. Nagu noilt piltidelt õpikus või internetis, millelt loodust tundma õpitakse. Ilmselt otsis kedagi. Vaevalt, et sõpra. Ma arvasin ikka, et nad jahivad õhus olles. Nüüd tean. Ka kurg on majesteetlik. Inglise keeles crane. Kraana. Või stork. Kakulised on ka, kuid neid pole näha. Nad ei hooli, kas neid peetakse majesteetlikeks või mitte. Ega teisedki hooli.

Tundsin end täna üsna täbarasti. Nõrgana. Parempoolne lümfisõlm on paistes. Päeva peale läks ka teine. See tähendab, et immuunsüsteemi tavapärane kord on häiritud ning seetõttu tundsin näiteks end puudutades külma ning valu aistingut. Kõri oli eilsest õhtust alates neelates valus ning täna tundsin ka keele tagaosas ja lõuas valu. Ma ei tea, mis see on. Ma pole arst. Kuigi tahaksin teada. Kiirelt tõustes hakkas pea pööritama ning kohati valutama. Lõunaks muutus seisund paremaks. Sõin ja jõud veidi taastus. Teed jõin nii hommikul kui lõunal. Hingasin õhku. Õueõhku. Mõnusamat. Pean ikkagi tunnistama, et olen haigeks jäänud. Neelupõletik. Ilmad on küll soojad olnud, seega ilmselt viirus. Loodetavasti mõni malbe. Teisi nakatada küll ei tahaks. Nüüd aga on juba hilja homne tööpäev kellegagi ära vahetada. Lähen magama raske südamega.

Mõnest asjast ei tohiks mõtelda. Mõtlema peaks, kuid nii palju, et aru saada, millest mitte mõelda. Mitte millest mitte tahta mõelda või millest pole kasulik mõelda. Lihtsalt leida see sfäär, mille kohta tead, et sinna inimene ei küündi ja ei tohikski üritada. Midagi ei tohiks tegelikult üritada. Mitte midagi tahta. Sest iha tulemuse järele põhjustab valu. Watts teab. Tema sõnadega kõlab õigemini. Tema jõudis sinnani, et sai aru ning oskas ka õpetada.

Soovin vist inimesi näha. Kellegagi olla. Tavaliselt otsest soovi pole, kuid ära ei ütle. Praegu on soov. Ja soov põhjustab valu. Tuleb lihtsalt olla.

Murakami teoste pealkirjad on eksitavad. Kas vaid mulle? Esimeses teoses, mida ma temalt lugesin, ei olnud mingit seost Norraga ning praegune ei räägigi üldse Franz Kafkast. Kuigi polekski usutav olnud, et Murakami Kafkast pika romaani kirjutab. Praegu vajangi sellist kirjandust. Ilu-. Fantaasia-. Mu mõistus on koos kehaga nii väeti, et ei suuda end keerukamate ideede ümber mässida.

Tunnen, et tahaksin uinuda. Ja ärgata hea enesetundega. Kuid ei unista. Võtan vastu, selle mis on, ja kaalun, kuidas edasi mängida. Või tagasi. Ei kumbki. Lihtsalt mängida. Hetkes.

Ärge kõigest mõelge. Või mõelge.