Kolmas postitus

Täna nägin ma üht toredat postitust. Veidi aega tagasi lugesin sõnu "sotsiaalmeediat ei pea vähem kasutama, seda peab mõttekamalt kasutama" ja nii on ka. Seal on tõesti igat sorti toredust. Postitas üks minu endine klassivend, kes on tõeliselt vaba hing. Ta on samuti üks neist elukatest, kellele meeldib üksi olla. Temal tekib aga üksi olles kõike sorti loomingut, mida ta maailma niigi küllastunud kaosesse paiskab ja mida siis maailma mastaabis väike, ent keskmise eestlase mastaabis suur seltskond neelab ja naudib. Nautijate seltskonnas on väga mõnus.

Täna ei maganud ma hästi, kuid sellest pole lugu. Ma arvan, et enda puudujääkide teadvustamine võiks käia käsikäes muutustega. Inimene, kes enda vigu tunnistab, kuid end ei paranda, peaks tõsiselt peeglisse vaatama. Kuigi, kes olen mina õpetama? Vead on meist sama suur osa kui meie head omadused. Igatahes tegin ma lõunal uinaku. Vahel on tore päeval magada. Täna oli lihtsalt vaja. Minu üdini tervislik eluviis algab aga siis, kui ma seda blogi enam ei pea. Kuid mine tea...

Millegipärast seostub mul šoppamine ainult riiete või muude moeesemete soetamisega. Kuigi soetamine on üsna auväärne sõna nii mõistusvastase tegevuse kohta. Mõttetu ostmise kohta peaks olema iseseisev hukkamõistev sõna. Või ongi šoppamine hukkamõistva tooniga? Vist mitte. Igatahes käisin täna vajalikke asju ostmas. Üks neist oli arvuti. Ma polnud endale kunagi arvutit ostnud. Ma pole eriline arvutiinimene. Nii on väga hea elada, kui kasutada arvutit vaid siis, kui seda vaja on (seda enam, kui seda ei ole eriti tihti vaja). Teiseks otsisin tulevaste õpingute tarbeks säärast nahast (või kunstnahast) portfellitaolist kotti. Sellist vanamoodsat. Mulle meeldivad vanamoodsad asjad ja nendega seonduvad ideed. Mõned laulud, mõned inimesed, mõned tegevused. Kuid koti osas olen teel ümbermõtlemise poole, sest taoline ese maksab minu meelehärmiks tohutult suurt raha. Polegi eriti oluline. Asjade pärast muretsemine on küll lolluse tipp.

Üle pika aja sõitsin täna jalgrattaga. Spordi eesmärgil. Kuigi mitte üle väga pika, kuu aega varem oli valla spordiüritusel ka vaja sõita, aga enne toonast sõitu polnud küll ammu sõitnud. Vanasti sõitsin tihti ja enda arvates üsna pikki distantse. Täna sõitsin 16 kilomeetrit ja seda üsna hea ajaga, kuid selle saab osalt panna mu venna ratta hea kvaliteedi arvele. Homme on istmikuluud kindlasti valusad, sest nad ei ole harjunud, et suur osa minu kehakaalust lasub just neil. Mulle meeldivad luud ja lihased. Inimene on üks huvitav loom.

Eile õhtul lugesin üht omapärast novelli. Ulmelist. Minu jaoks on see juba omapärane. Mulle ei meeldi ulmet lugeda, kuid eile sain aru, kui põnev oleks olla kirjanik. See oleks kõik minu kontrolli all. Seda me ju otsime siin elus: kontrolli ja korda. Tahet, kui Ilmar Raagi meelde tuletada. Muide, soovitan Raagi mõtteid üles otsida ja läbi töötada. See maailma loomise aspekt tundub aga tõesti ihaldusväärne. Aga iha järgida ei ole kindlasti mitte alati mõistlik. Ent ega kõik ei peagi mõistlik olema. Ma ei kujuta ette, mida üks keskaegne katoliiklik usumees sellise jutu peale ütleks.

Jällegi heidsin pilgu peale erinevatele spordiüritustele. Uute inimestega ma täna ei tutvunud. Ma ei mäletagi, millal viimati kellegi uuega tutvusin. Mulle meeldib inimestest mõtelda. Inimestest rääkimine mulle ei istu, sest enamasti ei räägita teistest eriti head. Ja kui räägitakski head, siis ma ei oskaks või ei julgeks midagi valjusti ütelda. Aga ma loodan, et ma suudan kuidagi inimesele selle, mida ma temast arvan ja tema vastu tunnen, ikkagi edasi anda. Kuidas iganes. Silmadega ehk? Kellelegi teisele ma ei peagi seda edasi andma, ainult kõnealusele endale.

Nüüd kuulan ma üht laulu, mida kuulab klassivend, kes Itaalia poole teel ja enda tegemistest postitab. Mul on tunne, et see laul on talle hingelähedane.