Kümnes postitus

Hommik on hea, sest kedagi pole. Kui vahel on tunne, et küllalt inimestest, siis ärka varem ja naudi vabadust, mida hommik võimaldab. Lähen trenni, pole kedagi. Söön kohvikus hommikuputru, pole kedagi, loen pargipingil raamatut, pole kedagi, viin prügi välja, pole kedagi. Täna oli täiuslik hommik. Lihtne. Üks selline täiuslikkus, mis saab täiuslikkuseks, sest ma tunnen teda. On ka sellist, mis saab täiuslikkuseks, sest kogen teda esmakordselt. Raamatut tänasel hommikul ei lugenud. Sõin hommikust ühes väikeses kohvikus. Võluvas. On selliseid veel. Siin-seal. Tartuski on. Need võluvad on odavad. Tagasihoidlikud. Fantastiliste pirukate ja saiakestega. Kõne all olev pakub ka muud toitu. Eile oli pudrukauss täpselt minu mõõtu ning sobis lihapirukat kõrvale süüa. Täna pakuti aga palju rohkem. Pidin söömise ajal puhkama. Tegelikult on mõnus söömise ajal puhata. Süüa tuleb kohaloluga. Mitte kiirustades. Mina ei kiirusta. Koolis olin üks viimastest, kes lõunalauast püsti tõusis. Inimesed, kes hommikul kohvikus istuvad, ei ole seal, et sotsialiseeruda. See sobib. See on selline harmoonia iseseisvate osade vahel. Kõik on üksi, ent kõik on koos. Nagu maailm. Ilma asjadeta poleks universumit, ilma universumita poleks asju.

Mõelda, kärbseid ei olnud. Magasid ehk? Hoidusid vihma eest? Ega seda vihma eriti ei olnud. Kohati andis seenevihma mõõdu välja. Aga muidu oli lihtsalt vihma kohalolu, ilma sademeteta. Vihma energia oli. Aga mitte eriti sombune. Oligi hea, eile hommikul sadas. Siis jooksin vihmas ühe saladusliku staadionini, millel üks välijõusaal. Eelnevalt oli tundunud, et staadion on suletud, kuid igal õhtul seal keegi ikka on. Ju siis peab sisse saama. Ei saanud. Täna sain igatahes korraliku seljapäeva tehtud. Kärbesteta. Jõutrenni puhul on tavaline treenida eri päevil eri kehaosi või lihaseid. Ja tekivad terminid nagu seljapäev, jalapäev. Leg day. 

Raamatupoodides on Alan Wattsi vaid inglise keeles. Võib vast isegi kaaluda. Mõnd raamatut olen inglise keeles lugenud. Ei tea, kuidas filosoofiat lugeda oleks?

Ilm on läinud ilusamaks. Mitte et ta kole olnud oleks. Sellist ilma sooviks nautida. Ehk homme saan? Kaalun kodutrenni õues tegemist. Vahel teen kodus trenni. Karmimate meetmete ajal tegin alatasa kodus. Kodus on üks kahekümne nelja kilone sangpomm, mis on mõne üksiku harjutuse jaoks ideaalne raskus, kuid enamiku jaoks jääb liiga kergeks või liiga raskeks. Veel on kaks neljakilost hantlit. Veneaegset. Ja üks kaheksakilone mini-sangpomm. Nendega ajab asja ära. Toas on ka lõuatõmbekang, mida kasutan peamiselt mina. Teisi vahendeid ei kasuta teised üldse. Sisuliselt erajõusaal. Enda tuba mul pole, kuid jõusaal on. Vanasti jalgpallitreener ütles alati, kui meid jõusaalis nägi, et oma kehaga tuleb harjutusi teha. Siis ma ei pannud seda mikski. Nüüd saan täiesti aru. Isolatsiooniharjutused ei peaks üldse mitte peamine eesmärk olema. Isolatsiooniharjutused on harjutused, mis mõjuvad ühele lihasele. Sisuliselt selliseid harjutusi pole, kuid kindlad harjutused treenivad kindlaid lihaseid. Ühesõnaga, kui tahta teha harjutust deltalihasele, siis tehakse näiteks külgedele lendamist, mis mõjub PEAMISELT deltalihasele. Keskendub sellele. On delta jaoks isolatsiooniharjutus. Igatahes ei ole taolist laadi harjutusi vajagi eriti palju teha, et treenitud olla. Enda kehaga saab sooritada suurel hulgal harjutusi, mis hõlmavad mitut liigest ja seetõttu ka mitmeid lihaseid. On olemas trennivoog nagu calisthenics. See ongi jõutreening enda keha kasutades. Tihti kasutatakse harjutuseks kange ja mõnd teist abivahendit, kuid jõud areneb läbi enese raskuse liigutamise. Ma ei tea sellest silmapaistvalt palju.

Loodan, et kui õhtul koju jõuan, veel snuukrimatš kestab. Praegu toimuvad matšid peetakse seitsmeteistkümne freimivõiduni, seega mängitakse (maksimaalselt) neli kaheksafreimist sessiooni. Rohkem ei jõua järjest mängida. See on nagu maraton. Kui seis 16-16 viigis, mängitakse viimasel sessioonil ka üheksas freim. Seda kutsutakse decideriks. Otsustajaks. Õhtul lõppebki matš, mis mind enam huvitab. Finaalis hoian igal juhul pöialt sellele, kes too poolfinaali võidab.

Olen kahel päeval joonistanud sudokuvihiku servale miniatuuri. Kas miniatuurikunstnikke on veel? Ma ei ole kunstnik. Esimene oli vana sanskriti sümbol, mis tähistas hingamist. Sanskrit on Vana-India keel. Üks vanimaid maailmas. Internetiotsingu tõttu olen aga nüüd üsna skeptiline, sest oli mitmeid viiteid, et see on hoopis om'i muudetud variant ja mitme sümboli sulam. Tänane sümbol on hiina hieroglüüf, mis tähistab sõna tao. See on ka eestikeelne sõna. Tao. Vahel ka dao. See tähendab hiina põhimõtet, millel põhineb taoism, üks "kolmest õpetusest", millel rajaneb vana-hiina kultuur ja ühiskond. Seda võib tõlkida kui "loomulik tee". Ja see ongi see. This is it. See põhiline. Mida ei panda sõnadesse ega mõtetesse. Sümbol tähistab vaid ideed sellest. Tao.

Homme postitan võibolla kuhugi. Midagi. Täna ei juhtunud palju. Homme on rohkemate sündmuste seast valida. Rohkemate hetkede. Ideedest saab niiehknii kirjutada.

Nautige hommikul vabadust. Või mitte.