Neljas postitus

Ma tahaksin kunagi kirjutada nii, et keegi loetu peale naeratab. Näiteks. Või muigab või mühatab või jääb mõttesse või ütleb brilliant või paneb loetu kuhugi tsitaatide kogumikku kirja või jätab lihtsalt meelde ja räägib teisele edasi. Või tagasi. Muide, ma ütlen vahel brilliant. Aga ilmselt ma nii kirjutada ei oska. Praegu kindlasti mitte ja tulevikus ma lihtsalt ei kirjuta.

Ma töötan. Käin tööl. Mul on töökoht. Veider asi see. See pole nagu ikka see. Kunagi ma arvasin, et töökoht on inimesele kõige tähtsam. Siis hakkas mulle tunduma, et inimestele ei meeldi tööl käia. Nüüd ma tean nii palju, et see polegi nagu midagi. Ja mõtlen, et kas inimesed tõesti ei taha rohkem? Küllap tahavad, ja seepärast virisevad ja ilguvadki. Huvitav, kuidas idamaade usundite järgijatel lugu on? Kas osa nende vaimsusest moodustabki teadmine, et töökoht ei ole oluline? Kuid kas neil ei ole seda vaja, et elada? Või ei järgi keegi usundeid nii järeleandmatult, et töökohast mitte hoolida? Aga nad ei taha ju midagi. Nad lihtsalt on. Ja siis töökoht ka lihtsalt on? Või saavad nad ilma töökohata olla? Jama jutt.

Mind huvitavad idamaade usundid ja nende filosoofia, nii vähe kui ma neist ka tean. Ma olen vaadanud mõnd Alan Wattsi loengut 60 aasta tagusest ajast. Nende ideed on vastuvõetavamad. Nende jumal ei ole kohtumõistja ja ei saada neile päästjat, kelle saatus neid manitseks. Nende religiooniga ei kaasne võim. Lugesin äsja "Roosi nime" ja kuigi romaan, annab see väga hästi edasi toonast ja veidi ka praegust kristluse järgimise mõtteruumi. Kristlastel ei ole yini ja yangi. Hinge mõiste hõlmab endas küsimust, kas ta on hea ja saab lunastatud või halb ja läheb põrgu. Ida hing on terviklik, tal ei lasu pinget ja ta elab edasi. Tänupühal on kristlane tänulik, kuid ta on tänulik Jumalale. Taoist näiteks on tänulik kõigele. Neil on jumal, kuid ta on kõiges. Ma ikkagi ei tea sellest palju, kuid ma tean nii palju, et arvata sellest rohkem kui kristlusest. Võimalik, et olen loll neid kiirelt võrdlema.

Täna olen lugenud kaht meeltmööda lühijuttu. Teose pealkiri sisaldab küll sõna novell, mis mind inglise keelega seoses kunagi ammu segadusse ajas, kuid siiani olen enda arvates lugenud kõigest üht ainumast seda sorti loomevilja. Minule on nad ikkagi lühijutud. Mõni inimene kirjutab nii, et on lihtsalt mõnus lugeda. Saab ka mõtelda, ent saab lihtsalt kuidagi voolata lasta. Kirjutaja on mõtelnud ja vahel kui need mõtted kuidagi sobivad, siis ei hakkagi sealt midagi otsima. Otsides on ikka keerulisem. Leida saab ka ilma otsimiseta. Siinkohal viitan Hesse "Siddharthale".

Esimene lugu "Laps to go" oligi ainuke novellisugemetega asi. Minu teada iseloomustab novelli püant. Teine lugu oli ülimalt lihtne, ent ikkagi kuidagi (hinge) täitev "Pole hinge". Pun intended. Autorid vastavalt Kaarel B. Väljamäe ja Janar Ala. Kirjandusest rohkem ei kirjuta.

Ma kartsingi, et see asi saab välja nägema rohkem nagu päevik kui blogi. Või mitte isegi päevik, vaid ma ei tea mis. Sestap on vast paslik tähendada üles mõned järjekordsed sündmused. Täna ei olnud see mu keha otsus vara ärgata, vaid äratuskella, kuid selle vastu ei ole mul midagi. Küll aga ei meeldi mulle veel mitte täielikult ärkvel peaga autoga pikki distantse läbida. Õnneks oli mul seekord kasutada masin, millel ka töötav raadio, seega tukkuma ei jäänud. Ent erksus oleks kasuks tulnud rebase märkamisel. Tänavu on hämmastavalt palju rebaseid (nagu ma möödunud aastatel oleksin autoga sõitnud). Too tänane kõndis aga päris teepervel lihtsalt mulle vastu. Kõndis õigel pool. Helkurit küll ei olnud, aga suvel pole kell pool kaheksa juba ammu hämargi. Ei võpatanud ka. Ilmselt teadis, et mina tahan seal teepervel sõita sama vähe, kui tema tahab kesk teed jalutada. Ega ta jalutanudki. Ta töötas. Varakult. Jalutatakse lihtsalt. Kuigi kogu aeg võiks jalutada. Isegi siis, kui tundub, et aega napib.

Viimane tööpäev majas, kus tööd üldiselt vähem, kuid kus tehtav töö mulle vähem istub. Ilmselt lihtsalt natuke liiga palju minu jaoks. Veel. Täna oli aga tööd igasugust. Kohe jagus. Aga mõnus oli. Üldse on mõnus. Most of the battle is just about getting the mind right. Ma tunnen, et viimased kaks aastat on mu mind üpriski right olnud. Eestlasele vist ei meeldi teise inimese õnnest kuulda, aga ma ei ole õnnetu. Pealegi, ehk ei loegi seda keegi?

Nii nagu eile vaatasin ka täna tennist. Täna vaatasin telefonist, sest siinsed kanalid seda ei näita. Kuigi telefonist vaadata on täiesti mõnus. Kui kümme aastat tagasi oleks keegi väitnud, et kunagi saab telefonist igasugu saateid vaadata, siis ma poleks sellest eriti midagi arvanud, sest ma olin väike. Kui ma oleks suur olnud, siis oleksin suhtunud sellesse nii, nagu ma enamikku tõenduseta väidetesse suhtun. Horoskoop on naljakas. No ei usu.

Inimesega rääkimiseks tuleb ikka kingad jalga panna. Muidu on petmise tunne. Tema arvab, et mul on kingad jalas, aga tegelikult jalad tuulduvad ja levitavad õnneks malbeks jäänud juustuhaisu. Tema seda ei tunne. Pärast mõnd minutit ei tunne enam isegi, kuid see on ilmselt ikka olemas.

Päev ei ole veel kaugeltki läbi, aga et ma sellega nii varakult alustasin, kipun ka varakult lõpetama. Homme lõpetan hiljem. Nüüd vaatan tennist edasi. Muide prantsuse keeles tähendab verité tõde ning on üsna sama, mis ladina keeles - veritas.