Neljateistkümnes postitus

Mo cuishle. See on sõnapaar gaeli keeles, mis tähendab "mu kallis" või "mu veri". Nende sõnade puhul on tähendus minu arvates kaunim kui kõla. Liiga palju on juba seda, mis on paeluv vaid tänu kenale kõlale. Väljend on kuigivõrd tuntud filmist "Miljoni dollari tüdruk". Minu kõrvu jõudsid need sõnad esimest korda vaadates "Kontorit". Michael ütles Pami kohta minuška ja Pami sai aru, et ta mõtles tegelikult ütelda kõne all olevaid sõnu. Vaatasin täna seda filmi esimest korda. Väga meeldis. Taolisi filme on juba 6-7, mis on juba ammu tuntud ning hinnatud, kuid mida mina alles üsna hilja vaadanud olen. Ja neisse armunud. Täna läksid korduvalt silmad märjaks. Kuid oli ka naeru. Clint Eastwood mitte ainult ei tunne ära head narratiivi, vaid oskab selle ka väga puudutaval viisil meile edasi anda. Just meile anda. Sest see tõesti on selle paari tunni jooksul meie oma. Aga see ei ajanud naerma nagu nali. Ta tõi esile õndsat naeru. Kas teate sellist? Õnnis naer.

Tahtsin täna päikest tunda. Juba mitmel päeval olen hommikul kõndides tundnud, nagu saaksin päikest katsuda. Hommikul, kui õhk ei ole veel väga soe, kuid päike juba üsna intensiivne. Kui peopesad päikese suunas avada, on päikese puudutust tunda. Malbe. Kutsuv. Paitav.

Päikest sain tunda, kui trenni tehes särgi seljast võtsin. Üksi olles olen ses osas julgem. Kuigi praegu olen ka üldiselt julgem kui varem. Veidi seetõttu, et ei ole enam ülekaalus, ning veidi seetõttu, et olen vaimselt paremas paigas. Rahulikumas. Tegin kangidel harjutusi, mis arendavad muscle-up'i jaoks vajalikke lihaseid ja koordinatsiooni. Muscle-up on harjutus, kus kangil rippudes tuleb end tõmmata üles nii, et õlavöönd tõuseb üle kangi, ning jääda kangile toetudes paigale. Lõppasendi jaoks on kindlasti mingi termin. See on asend, kust saab end nö ette üle kangi rullida. Võibolla ei oska ma seletada. Igatahes, kunagi oli see harjutus mulle kättesaamatu. Suutsin küll üsna hästi lõuatõmbeid teha, kuid olin piisavalt suur, et muscle-up'i tegemine raske oleks. Pealegi ei teadnud ma tehnikast midagi. Nüüd tean, sest uurisin. Kevadel tegin enda esimese. Mind valdas ülevoolavalt võimas tunne. Ning see hakkas mulle meeldima. Hakkasin veidi harjutama ja nüüd tuleb mul kõige põhilisem variant võrdlemisi edukalt välja. Ebaõnnestunud katsed tulevad alles pärast esimest kolme-nelja. Olen ka keerulisemat varianti proovinud, kuid ei suuda enda jalgu sirgena hoida.

Kellele ei meeldiks udu? Hommikul on seda kahjuks raske nautida, sest isegi, kui kere enam rambe ei ole, ei kipu mõistus päris ärkvel olema. Õhtul aga saab. Enne videvikku. Siis on vaikus küll hommikusest erinev. Praegu laiub kvartali kohal aga udulaadne vingumass, mis haiseb ebameeldivalt. Kuigi on ebameeldivamaid lõhnu. Tolles on tunda šašlõkki.

Täna ei ole palju kirjutada, ehkki on olnud ka palju sündmustevaesemaid päevi. Naerge õndsalt. Või ärge naerge.