Seitsmes postitus

Siiani pole mulle pähegi tulnud nimetada neid postitusi kuidagi teisiti. Vast ei hakkagi muutma. Täna saab nädal, mis tundub kaua, kuid tegelikult ei ole. Tartus elades oli nädal põhiline ajaühik. Elasin nädala kaupa. Peamiselt sel põhjusel, et vanemad tahtsid mind nädalavahetustel näha. Arvan, et tahavad ka peatselt, ent loodan, et nad lepivad sellega, et enam ma nii tihti tagasi ei sõida.

Täna oli sündmustevaesem päev. Tegelikult on nad kõik sündmustevaesed. Samas lõpmata sündmusterikkad. Nii paljust saaks kirjutada. Kogu päeva saaks sisustada ümbritsevast ja juhtuvast kirjutades. Tahaksin rõdul kirjutada, ent ei vaevu riietuma. Ilma riieteta hakkaks kõle.

Magasin hästi ja kaua. Kuigi ärkasin võrdlemisi vara. Ja läksin hommikusele jalutuskäigule. Nüüd teen neid harvemini kui kevadel, mil ma igal hommikul tiiru sammusin. Aga pole lugu. Kõndides kuulan muusikat ja mõtlen. Ja vaatan. Näen. Vahel laulan kaasa, nagu täna. Mulle meeldib Pink. Pink on üks USA laulja. Minu arvates väga unikaalne. Enamik tema lauludest lihtsalt sööbivad mällu. Sõnu vaatamata. On mõned laulud, mis on hingelähedased sel põhjusel, et kuulasin neid kunagi ammu. Nostalgia. Ma ei tea, millal Youtube loodi, aga mina külastasin seda esimest korda ilmselt 2010. aastal. Siis ei olnud seal palju sisu. Ja ma olin väike. Aga ma mäletan konkreetselt kindlaid palu, mida regulaarselt kuulasin. Ja ma arvan, et sel põhjusel nad mulle meeldivadki. Katy Perry "Hot n cold", Bruno Marsi "Grenade", "Locked out of heaven" ja "Just the way you are" ning Pinki "Please don't leave me". Viimase video jäi hästi meelde kui kõhedust tekitav. Kuigi ma kuulan (ka) teistsugust muusikat, on mul tunne, et mu muusikamaitse on veider. Aga ei huvita.

Võtan enda päeva kiirelt kokku ja siis räägin endast. Jalutasin, pesin pesu, sest homme on tööpäev, vaatasin snuukrit ja mõnd muud sarja, vaatasin filmi ja loengut, viskasin paar noolt. Jah. Aga nooleviskest ei hakka vist ikkagi täna kirjutama. Küll jõuab.

Korvpalli mängisin. Veidi. Loopisin palli, sobib paremini. Mulle meeldib korvpall. Kunagi käisin isegi mõnes trennis. Natuke jälgin NBAd. NBA on Ameerika Ühendriikide kõrgeim korvpalliliiga. Aga ma pole kunagi püüelnud. Kooli eest mängides võitsime isegi turniire. Meie klassis oli veel selliseid poisse, kes kõikide spordialadega tegelesid. Jalgpall, korvpall, võrkpall, kergejõustik. Mida vaja oli. Tartu klassis ei olnud peale minu selliseid. Kool on läbi ja enam ei tegele. Vahel harva. Kuigi korvpalli mängisime kevadel vennaga tihti. Kodukoha kooli kehalise õpetaja oli võrkpallitreener (mängijana Eesti meistrikski tulnud) ja lõpuks oli juba väga lahe turniiridel käia. Mängisime nagu profid. Riiklikul tasemel, kuigi meie koondises polnud ühtegi võrkpallurit. Sellist, kes mõnes klubis mängiks ja trennis käiks.

Vahel ma olen kade. Et teistel on oma inimesed ja mul mitte. Aga nüüd oskan ma end õigele teele suunata. Küsin endalt, mis mind defineerib. Ja ütlen, et kõik, mis on, on nii, nagu olema peab. Kõik on üks, on mu blogi pealkiri. Need mõtted on iseloomulikud idamaade filosoofiale. Alan Watts täna rääkis. Mulle rääkis täna. Mulle meeldib teda kuulata ja üllataval (või mitte) kombel saan pea kõigest ka aru. Nii palju kui sellest, mida tegelikult sõnadesse panna ei saa, aru saada võib.

Lubasin endast rääkida. Ma ei oska võluv olla. Vähemalt ma arvan nii. Kuigi viimasel ajal ma püüan vähem arvata ja lihtsalt olla. Kui ma neiudele ei meeldi, siis olgu nii. Varem olin ma ülekaaluline, praegu napilt normaalkaalus. Ja ma olin nö tuupur. Kuigi ma ei tuupinud. Aga ma ei osanud muud, kui õppida. Nalja oskasin teha, kuid mitte tüdrukutele. Ja siis sain naerualuseks, sest mul ei olnud kunagi tüdrukut. Igat suvalist hakati mulle omistama ja mu telefoninumbrit anti kõigile 8. klassi tüdrukutele. Naljakas oli küll, aga see pani mind veel rohkem kartma. Ma ei julenudki midagi ette võtta, sest kõigilt oleks nii palju tähelepanu tulnud. Ja et ma midagi ette ei võtnud, ei oska ka nüüd midagi ette võtta. Tartus on veidi kergem. Vähem survet. Ja mulle eriti ei istu ka see, kuidas suhe konventsioonide kohaselt arenema peaks. Aga enamjaolt ei tunne ma end ses osas halvasti. Mulle meeldib üksi olla, kuitahes õigustavalt see kõlab.

Küsisin isalt, kas ta mäletab lahkuse nägu. Ta ei mäletanud, sest ma ei küsinud nii. Temalt ei saa nii küsida. Emalt küsin nii. Nüüd lähen snuukrit vaatama, sest kolmel järgmisel päeval ei saa. Aaa, polnudki siiani sellele mõtelnud. Homme räägin nendest, kellest ma vaimustuses olen. Inimestest.

Arvake siis vähem ja lihtsalt olge. Või mitte.