Seitsmeteistkümnes postitus

Täna olen taas ideede lainetel. Et eilne õhtu pikale läks, kribasin eelmise postituse täna hommikul. Ei saa öelda, et ma enda mõtteid kirjutasin, sest mu pea ei võtnud nii palju, et mõelda millestki keerulisemast. Huvitavamast.

Kas ideedel on lained? Millel üldse lained on? Ehk ei kuulugi nad kellelegi? On iseseisvad, lihtsalt eri liiki. Valgus-, elektromagnet-, heli-, vee-. Hinge-? Kas hingesugulaste hinged on ühel lainel? Ma ei tea, kas ma usun hingesugulusse. Ma usun, et see on üks üritus kirjeldada, enda jaoks arusaadavaks, hoomatavaks teha üht neist fenomenidest, mida sõnadesse panna pole võimalik. Neid asju on palju. "Asju" on lihtne öelda. Lihtne on maailm asjadeks jagada. Ma arvan päris kindlalt, et kõike ei saa asjadeks teha. Kõike liigitada, kirjeldada ja uurida. Ideede tasandil ei saa.

Tahaksin näha mõnd kaunist loodusmotiivi. Kasvõi maalil. Mul on mõned kunstnikud, kes muljet avaldavad, kuivõrd mulle nende loomingut kunstiajalootunnis tutvustati. Kõige lemmikum on ilmselt Paul Cézanne. Tema looming liigitatakse tihtipeale postimpressionismiks, kuid nagu iga postimpressionistlik kunstnik, oli ta täiesti omanäoline. Ehkki põhjused, miks nad postimpressionistideks lahterdatakse, on kõigiti veenvad. Ega kunstivoogu iseloomustavad teosed ei pea tingimata samalaadsed välja nägema. Ka impressionismile oli omane see, et neil ei olnud üht stiili. Neil oli üks arusaam sellest, miks maalida, kuid mitte sellest, kuidas seda teha. Cézanne sümpatiseeris ka Hemingway'le. Viimane käis vahetevahel ta teoseid Louvre'is vaatamas. Mina ei käi. Ehk kunagi näen mõne huvitava kunstniku originaali. Veel meeldivad mulle Umberto Boccioni futuristlikud teosed. Ehkki tema ideed mitte niivõrd. Monet muidugi ka. Samuti on midagi analüütilises kubismis, peamiselt Georges Braque'i ja Pablo Picasso teostes. Kuid ma ei ole Picasso kogu loomingu austaja.

Universum on mänguline. Playful. Selle jaoks ei ole mingit vajadust ning see ei liigu kuhugi suunas. Ei oma eesmärki. Nagu tantsu mõte on tantsida, on universumi mõte olla. Need ei ole jällegi minu mõtted ja lugeja juba teab, kelle austusväärse mõtted need on. Kui mõelda sellest mängust väljaspoolt mängu, muutub see, kuidas selles mängus orienteerutakse. Kuidas lähenetakse. Kas "pean kuhugi jõudma" või "vaatame, mida põnevat teha annab"?

Nette, Grethel, Grit, Hedi. Ilusaid naisenimesid on veel. Mida öelda, kui keegi ütleb, et mul on ilus nimi (ei räägi konkreetselt endast, mul on üsna tavaline nimi)? Ma ju ei valinud teda. Jälle üks neist ideedest, mis peaks olema osa "minast".

Hommikul oli märgatavalt hea olla, arvestades, et ma joon väga harva alkoholi. Kunagi jõin kahetsusväärselt tihti. Lõunal võttis juba väsimus maad. Ostsin soojaletist lõuna ja otsisin edasi ihaldatud kotti. Nahast vast ei osta, kuid mõned variandid leidsin. Seejärel koristasin ja otsustasin, et vajan veidi komöödiat, ning vaatasin mõnd intervjuud Steve Carelliga. Steve Carell on USA näitleja. Siis jõudsid Tartusse ema ja vend ning ostsime mõned vajalikud asjad. Tänane oli esimene öö, mille ma uues korteris veetsin. Ootan järgmisi.

Neli vaba päeva möödusid kiiresti. Vabadel päevadel loen ma palju vähem kui tööl. Kodus on veider. Mulle meeldib vaikuses lugeda. Üksinduses. Ent kodus on vend ja isa. Ema enamasti ei ole. Vahel käin raamatukogus lugemas. On inimesi, kes elavadki raamatukogudes. Nagu Tamura Kafka-san. See on väljamõeldud tegelane. Mulle tundub, et saaksin enda päevast kirjutada mõeldes endast kui romaanitegelasest. Homme proovin.

Lugege Murakamit ja mõelge, mida põnevat teha annab. Või ärge lugege ega mõelge.