Teine postitus

Ei ole mõtet alustada oma päeva kirjeldamist lausega, kus stateeritakse, et ärgati. Seda nõu andis vastuoluline ja ekstravagantne Robert California (Bob Kazamakis, kui oled sarja fänn) teleproduktsioonis nimega "Kontor", inglispäraselt "The Office". Mõne sõna puhul kujuneb harjumus ütelda kas üht või teistmoodi, kuid sellele sarjale viitan küll nii, kuidas juhtub. Sari jooksis (naljakas väljend eetris olemise kohta) nö enne minu aega. Esmaepisood tuli eetrisse juba siis, kui olin neljane. Olgugi et ma olin sarjast selle eetris olemise ajal teadlik ja nägin selle reklaame netileheküljel, kus tavatsesin vaadata sarju "Kuidas ma kohtasin teie ema" ja "Monk". Hingelähedaseks sai ta aga alles siis, kui uusi osasid enam ei väljastatud.

Ent ma mainin ikka, et ärkasin, sest tahan tuua välja kellaaja, millal see juhtus: kell kaheksa. Suvel on see vast isegi keskmine. Mina olen hommikuinimene. Öeldakse, et hommik on õhtust targem. Ei ole. Leplikum on, naiivsem, kõrvalehoidvam. Lubab mul teha seda, mida tahan. Seetõttu on inimene hoopis hommikul targem, kuigi mitte koolipingis, sest kuuldavasti ei ole aju võimeline enne kella kümmet uut infot nö vastu võtma. Mulle meeldib vara tõusta ja hommikul midagi teha, mitte tingimata midagi produktiivset. Täna tegin hommikul trenni. Hommikul saab teha igasuguseid asju, mida muu päeva jooksul ei teeks, ja ma ei räägi üldse nendest asjadest, mis viitsimise taha jäävad. Ma mõtlen asju nagu mõtlemine, lugemine, jalutamine, kirjutamine (blogi võiks ka saada hommikul kirjutada; ehk saabki?), rõdul istumine, linnulaulu kuulamine. Hommikuõhk on parem, eriti suvel. Ka kevadel. Kevadel ärkasin ma veel varem, tavaliselt kuue paiku, vahel varem, kuid kunagi mitte hiljem kui kaheksa. Mul ei olnud äratust. Mulle meeldib, et ma saan une osas oma keha usaldada. Une kvaliteeti saab minu teada ise parandada. Enne und üritan ma näiteks ekraanidest hoiduda ja raamatut lugeda. On hea, kui enne magama minekut on rutiin. Üles tuleks tõusta siis, kui esimest korda ärkad, sest enamasti ei ole rohkem und vaja ja ajule oleks karuteeneks, kui sellest hetkest veel sügavasse unne vajuda. Ma ei tea unest palju, aga mul on väga hea uni, seega ehk ei peagi rohkem teadma?

Jooksin hommikul kaheksa kilomeetrit. Kunagi ma ei jooksnud üldse ja praegugi on kaheksa kilomeetrit minu jaoks võrdlemisi pikk distants. Ma ei jookse kiiresti ja ei jõua palju, aga suudan ikkagi rohkem kui varem. Täna arvutasin, et olen aprillist alates jooksnud 127 kilomeetrit. Varem mulle ei meeldinud joosta, sest varem olin ma suurem. Minu kodukohas ei joosta eriti. Me vald on küll sportlik, kuid regulaarselt jooksjaid on (meie linnas küll) vähe. Tartus on rohkem ja ma tahakski Tartusse. Tartus ma ei pea blogi.

Snuuker on spordiala, kus tuleb puidust kepi ehk kiiga lüüa elevandiluust ja muudest kemikaalidest valmistatud kuule nii, et need veereksid puidust laua servades olevatesse aukudesse. Snuuker on peaaegu piljard. Snuuker on piljardist keerulisem. Seda, miks ta keerulisem on, mina ei seleta. Küll aga ütlen, et snuukris annavad kuulid punkte ja kõige suurem summa, mida on võimalik järjest ühes freimis saada, on 147. Snuukris öeldakse selle kohta maksimum. Täna nägin otsepildis, kuidas John Higgins tegi maksimumi. Ta ei ole mu lemmikmängija, kuid maksimumile kaasa elades ei ole oluline, kes mängija on. MMil ei olnud maksimumi tehtud 8 aastat. Kui keegi seda tänavu ei korda, saab Higgins selle eest 55 tuhat naela auhinnaraha. Nael on rahaühik. Naelsterling. Freim on alajaotus (nagu tennises geim), mis kestab kuni laud on kuulidest tühjaks löödud või kuni üks mängija otsustab, et punktide vahe on liiga suur, ja loovutab freimi. Inglise keeles on selle sõna kuju frame. MMil kestab esimese raundi matš näiteks kümne freimivõiduni ja finaal 18 freimivõiduni.

Mulle meeldib vaadata paljusid spordialasid, nii nagu mulle meeldib paljude spordialadega tegeleda (kuigi ma enam eriti ei tegele). Mu isa on alati olnud nö spordifanatt. Minu jaoks alati. Varemini jälgis ta rohkem ja siis jälgisime rohkem ka mina ja vend. Nüüd jälgib korvpalli ja jalgpalli vend rohkem kui mina. Kunagi tegi mu isa tulihingeliselt spordiennustusi ja oli ka edukas. Enam ta tulihingeliselt ei tee, sest varem oli tal töö, kus oli sama palju patseerimist kui minu praegusel ja ajutisel töökohal. Sport on põnev.

Nüüd teen ma pea ainult üldfüüsilist treeningut. Jõusaalis meeldib mulle väga. Vahel on tore ka mõne alaga natuke tegeleda või keskenduda mõne harjutuse õppimisele. Jalgpall ja korvpall on ikka need kõige sagedasemad. Rääkides spordist, mida mu vend spordiks ei pea: piljard ja noolemäng. Piljardit mängin ma juba väiksest saati ja tänu sellele on mul nii hea cue action, kui mul on. Piljardit olen mänginud ehk 8-9 aastat, kuigi viimase kahe aasta jooksul olen ümber keskendunud. Pärast juunioride Eesti meistrivõistlusi, kus mul õnnestus kolmandaks tulla. Piljard on huvitav mäng. Noolemäng on samuti huvitav, aga sellest ma räägin siis, kui ma nooled ühel päeval jälle kätte võtan. See saab olema varsti.

Tore on mõtelda asjadest ja mitte ideedest. Ma mõtlen peamiselt ideedest, sest mul pole muust mõtelda. Mul on vähe tuttavaid ja mulle meeldib see. Kuigi ma arvan, et ma olen inimeste juuresolekul ka üsna meeldiv olend, kõlagu see kuitahes ennastupitavalt. Ma loen, sest ma tunnen end ideede seas hästi. Kuigi mugavustsoonis istumine ei ole kasulik (loogika järgi), siis teha tuleb ikka seda, mis meeldib. Ma tunnen end nendega hästi, kui ma olen nendega üksi (raamatutega). Gümnaasiumi ajal juhtus vahel, et ma ei olnud nendega üksi, ja lõpuks tundsin ma end veel paremini, kui nendega üksi olles. Õigete inimestega on meeliülendav olla!

Kui teile tundub minu stiil eriline, siis lugege Kurt Vonneguti või Tõnu Õnnepalu. Praegu ma kirjutan nagu Vonnegut, sest eile lõpetasin tema teose lugemise. Kunagi kirjutan võib-olla nagu Õnnepalu. Kui, siis ainult stiililt.

Siia sai vähe kirja sellest, mis täna juhtus, aga see ei olegi oluline, sest vaevalt keegi blogi selle eesmärgiga loeb, et kindlasti teada saada, mis juhtus. Vaevalt, et seda blogi üldse keegi loeb.

Ärge siis ajule karuteenet tehke ja kellelegi enda päevast rääkides ärge öelge: "Kui ma ärkasin..." Või ütelge nimme, sest keegi blogipidaja ei lubanud.