Üheksas postitus

Elada hetkes. See on juba klišeeks saanud. Cliché. Ent mõnest asjast aru saamiseks tuleb igasugune mõjutatud hoiak kõrvale heita. Taust puhtaks teha, sest vale taustaga pole sõnumit lihtsalt näha. Võib olla, et sõnakõlksus peitub mõte. Ja peitubki.

Lugesin täna Alan Wattsi artiklikogumikku "Saa selleks, mis sa oled" ja kirjutatu oli nii geniaalne, et ei oska enam kuidagi olla. Ta kirjutab lihtsalt ja õigesti. Soovitan. Hoopis teistmoodi, kui lugeda lihtsalt "Ela hetkes." Ta ei ütle seda, vaid paneb mu ise selleni jõudma. Hakkasin mõnd mõtet üles tähendama, kui sain aru, et üles kirjutamist vääriks kogu artikkel. Seega, ühel päeval ma ostan endale selle teose. Pole aimugi, kust. Aga ostan. See on veenev. See on elu mõte. Ei, see ei ole. Ta projitseerib seda. Tuleb lihtsalt olla. Kui saaksin olla igal hetkel vaimsuses, mis mind lugedes valdab, oleks elu täiuslik. See oleks budistidele nirvana, jaapani zen-budistidele satori. Ei oleks. Sellest on vaid lahe mõtelda. Ja ilma mõtlemiseta on lihtsam. Parem. Mõtlemise kaudu ei jõua eluni. Kui palju sa mõtled, kui sa end õnnelikuna tunned? Elusana? Ei mõtle. Loe Wattsi ida filosoofiast lähtuvaid mõtteid ja kõik joondub. Lõpmatusse ja praegusse.

Mida teha võltsi sajadollarise rahatähega? Kust neid üldse saadakse? Ostetakse pilapoodidest? Miks? Ma ei tea, kes lipikult mulle vastu vahib. Ameeriklased panid sinna presidendid. Suured mehed. Me panime suured inimesed. Koidula panime ka. Sest meil polnud presidente olnud. Või noh, oli. Aga me teadsime, miks nad meile sealt vastu vahivad. Miks just need inimesed. Vaevalt Ameeriklased teavad. Sest nad olid presidendid? Mis siis? Donald Trump on ka president. Aga ehk olidki suured inimesed? Huvitav, kui hästi keskmine ameeriklane neid va presidente ja riigi ajalugu tunneb. Kas neile üldse üldajalugu õpetatakse? Või on ainult Ameerika ajalugu? Ja kui palju sellest külge jääb? Franklin on too mees muide. Benjamin vist (ainult perenimi on pildi all kirjas). Siis nad vast ikka tunnevad, kui kirjas on. Ent mine tea. Pistsin taskusse tolle rahatähe. Nähtavasti on ta ka märkmepaber.

Toit on ka üks põnev nähtus. Vajadus, mis on saanud kinnisidee objektiks. Üheks nendest mängudest, mida mängida saab. Ja võimalik, et kõigil puhkudel polegi see üldse laiduväärt. Mulle meeldib süüa teha. Kahetsusväärselt tõden, et ideed midagi valmistada on paljudel puhkudel jäänudki kõigest ideedeks. Eks süüa teha tuleb. Mõistlikum on. Ei tule, aga vastasel juhul peab raha või haletsusväärsust jaguma. Ise on parem. Lihtsalt teha. Kohaloluga. Kohalolu on tähtis. Ja sellele ei tohi mõtelda, sest siis ei ole enam kohal. Sellest Watts kõneleski.

Igatahes nägin ühe põneva doksarja episoodi, niivõrd kui seda töötamise kõrvalt vaadata sain. Otsin ta Jupiterist üles. Jupiterist, mitte Jupiterilt. Jupiter on planeet, vanaroomlaste peajumal (nagu kreeklaste Zeus) ja Eesti Rahvusringhäälingu veebikeskkond, kus igasuguseid teleproduktsioone vaadata võimalik. Sari oli toidust ja inimese ning toidu suhetest. Teaduslik, seega huvitav. Keemia ja bioloogia. Seal näidati Türgi maiust kaymar'i, mille rasvasisaldus on 60%. Tundus isuäratav. See saade rääkiski sellest, miks tundub. Ent ma ei kujuta ette, kas seda ka kuskil saadaval on. Seda valmistatakse vesipühvlipiimast.

Oskan rahulikuks jääda. Sellised inimesed on imposantsed. Kes kiirgavad rahu. Meelerahu. Elu. Nagu Buddha. Või Bruce Lee. Meenuvad Bruce Lee sõnad: "Kõige ohtlikum mees on see, kes kuulab, mõtleb ja jälgib." See, kes on rahulik. Nagu vesi. Vee metafoorid on kütkestavad. Vees on eksistents. See, mida meis ei ole.

Jällegi Marsi pala. Seesama. Võibolla ma lihtsalt märkan seda praegu paremini. Seega olen seda aasta jooksul sadu kordi kuulnud? Ei. Arvan, et seitse. Kaasa arvatud hiljutised. Nüüd kuulan.

Ja kui on plaanis vaadata sarja "Sõbrad", paiskub uudistevoogu video Jim Carrey maailmavaatest tema enda sõnade näol. Ning ei tohi mõtelda. Tuleb lihtsalt kuulata. Hetkes. Juttu, mille mõtte ma juba selgeks olen saanud. Tal on huvitav filosoofia. Et me mängime elus tegelasi, keda tegelikult ei ole. On vaid rollid ja jumalik energia. Youtube'is on video, mis seob ta mõtte Alan Wattsi öelduga. So that behind the scene, so to say in reality, under the surface, you are all the actor. Marvelously skilled in playing many parts, and in getting lost in the mazes of your own minds and the entanglements of your own affairs, as if this were the most urgent thing going. But behind the scenes in the green room you will always have a very tiny sneaking suspicion that you might not be the you that you think you are. Seda ütles Alan Watts. Egost tuleb vabaneda, enese ideest lahti ütelda. Ei tea, kas Carrey't ida filosoofia mõjutas?

Paraadna on pime. Kottpime pole. Kui, siis nagu väljast taskulambiga valgustatud kotis. Juba kell kümme on valgust niivõrd vähe. Looduse valgust. Lukuauku pole näha. Võti läheb esimese prooviga auku. Ime. Hetk. Pärl. Pärle oli täna veel. Kui meelde tuleb, mainin homme. See poleks ehk aus?

Saage selleks, mis te olete. Või ärge saage.