Üheksateistkümnes postitus

"Ühel teisel korral asutas õpetaja end parasjagu kõnelema tema ümber kogunenud õpilastele, kui lähedalasuva puu otsas hakkas laulma lind. Õpetaja oli vait, kuni lind laulmise lõpetas, ning läks siis minema, öeldes, et tema kõne on peetud." Esseest, mis räägib zenist. Linnulaulus on sama palju elu kui kõnelevas õpetajas. Peale selle pole inimesel õige midagi nõuda.

Otsustasin, et täna kirjutan vaid sellest, mis täna on. Tänase peegelduse panen siia. Loen Wattsi ja mõtlen hetketi sama, mida ta ühe essee lõpus mainib. Et pean vaid teadma, et zen on olemas, ja ei midagi muud. Ei õpi seda. Ei püüa tao'd mõista. Mõistan, et nii on lihtne elada. Et edaspidi ma ei mõlgutagi elust ja selle mõttest mõtteid, vaid elan. Kuid kui ma ei teaks? Kui ma ei oleks lugenud ega kuulnud?

Kas mitte ei tundu "mõttetuse" mõte negatiivne? Kui on mõttetu, siis ei raiska aega. Absurdsus tegelikult. Kõik on mõttetu. Ise ju loome selle mõtte. Meie peas on miskist mõte, kuid see miski ise vaid on. Tal ei ole mõtet. Mis mõte on südame tuksumisel? Ei saa küsida, miks süda tuksub. Ta tuksub. Mõttetus on üks tore asi.

Varsti kaob erinevus minu ja elu vahel. Kõlab veidralt, kui üle lugeda. Kunagine klassiõde küsis minult, mis on elu mõte. Mulle ei meenu, mida talle vastasin, kuid see küsimine on mulle mällu sööbinud. Olen aastate jooksul talle mitmeid vastuseid välja mõelnud. Nad kõik on sama palju õiged kui valed. Enam ei mõtle. Leiad eelmisest lõigust enam-vähem lõpliku vastuse.

Täna pidin jällegi tööle sõitma ja seetõttu ei olnud hommikul aega trenni teha. See teeb juba kolm päeva ilma erilise liigutamiseta ning see ei sobi mulle. Homme hommikul on veidi aega. Homme kirjutan ilmselt rohkem minevikust. Praegu üritan ainult praegusest kirjutada. Ma ei kirjuta õhtul päevale tagasi mõeldes, vaid päeva jooksul. Veidi kirjutan õhtul. Neist asjust, millest ma päeval veel ei tea.

Säärast tennist, nagu Kontaveit täna näitas, on mõnus vaadata. Täna algas New Yorgis suur turniir ning Kontaveit mängis peaväljakul Darja Kasatkinaga. Nad on koos mänginud paarismängu ning on head sõbrannad. Mõlemad ilusad naised, ehkki ilusam on eestlanna. Turniir toimub minu teada samas kohas, kus US Opengi. US Open on üks neljast suure slämmi turniirist. Inglise keeles on toimumiskohale (üldisele mõistele) hea vaste: venue.

Tänane teine spordiülekanne toimub õhtul, minule väga sobival ajal. Nimelt UEFA Meistrite Liiga finaal Müncheni Bayerni ja Paris Saint-Germaini vahel. Millegipärast hoian pöialt Saksamaa võistkonnale. Söön kaeraküpsist ja joon vett, et küpsis hõlpsamini alla läheks.

"Elu läheb edasi," üteldakse. Ei lähe ju. Kuhu? See, et ta kuhugi läheks, tähendaks, et praegu ta on kuskil ja järgmisel hetkel ei ole see enam siin, vaid kuskil mujal, edasi läinud. Kas ei kõla mõistusvastaselt? Elu on. "Elu ei tähenda kuhugi minekut," ütles Alan Watts.

Kuulake linnulaulu kui õpetajat. Või ärge kuulake.