Üheteistkümnes postitus

Täna jooksin. Plaanis oli jalgadele jõutrenn teha, ent kui raamatut tagastama ja uut laenutama läksin, tuletasid kärbsed meelde, et nad ei ole kuhugi kadunud. Mõtlesin, et joostes, olles pidevas liikumises, on vähem neid tüütavaid olendeid kui paigal harjutusi tehes. Jooksu alguses olin enda loogikas pettunud, kuid pärast mõnd kilomeetrit neid enam polnud. Nad ei jõudnud nii kaua. Oleksin pidanud korraliku soojenduse tegema. Unustasin. Üldiselt teen lühikese mobiilsuse rutiini. Peamiselt liigestele, ent mõjub ka aeroobsena. Põlveliigesed oleksin pidanud soojaks tegema. Mul on terved põlved, ent täna väsisid ära. Kord, kui operatsioonil käisin, ütles arst, et olen omaealise kohta kogukas, kuid põlved on tugevad. Jalad on mul sest ajast tugevad, kui nad suuremat raskust ringi pidid tarima. Jooksin kümme kilomeetrit. Sellest rohkem polegi jooksnud. Kümme on minu jaoks palju. Olen varemgi kümme jooksnud, kuid täna oli raske. Neljandal kilomeetril hakkas kohutavalt palav. Hoidsin aga tempot ja jõudsin koju. 

Täna oli lihtsalt olemise päev, pärast kolme tööpäeva. Magasin pea üheksani, tegin trenni ja vaatasin "Sõpru" ja snuukri MMi finaali. Täna pidin snuukrit nautima, sest tiitli välja selgitamist homme ei näe. Ent pärast paari järgnevat tööpäeva on veidi rohkem vaba aega. Vaba. Aeg polegi vaba. Aja idee on vist vaba, kuid meile pole aeg vaba. Siis tegelen ettevalmistustega Tartusse naasmiseks. Pesen jalanõud, sorteerin riided, vaatan üle uue arvuti, ostan veel vajaminevaid tarbeid.

Mõtlesin täna, et siin väikeses linnas on ka mõnus olla. Oli aeg, mil õige elu oli vaid Tartus ning siit käisin kõigest läbi. Nüüd oskan siin ka jälle elada. Võibolla enne koroonast põhjustatud kuut kuud ei olnud ma siin lugenud. Mõttega kohal olnud. Ja ühtegi kohta ei saa nimetada koduks, kui ma pole seal üksi olnud.

Tunnete, mida tekitavad kohad, ja tunnete, mida tekitavad inimesed, vahel on vahe.

Võtsin täna nooled kätte. Ja lasin käest ka lahti. Olen hiljutigi võtnud, kuid on meelest läinud mainida. Noolemäng on põnev. See on kiire. Huvitav jälgida. Nõuab head motoorikat, vaimset vastupidavust ja arvutamisoskust. Mul on see viimane kõige paremini lihvitud, mistõttu on ka kohtunikutöö mulle üsna sobiv. Noolelaud koosneb kahekümnest sektorist ja keskusest. Iga sektor on väärt kindlaid punkte ühest kahekümneni ja igal sektoril on osad, mis annavad kas topelt või kolmekordsed punktid. Seega suurim võimalik punktisumma ühe noolega on kuuskümmend. Keskus jaguneb kaheks osaks, mis annavad kakskümmend viis ja viiskümmend punkti. Ühe visiidiga visatakse kolm noolt ja seejärel viskab vastane. Mänge on lõpmata suur hulk, kuid võisteldakse peamiselt 501 double outis. See tähendab, et algselt on mõlemal vastasel 501 punkti, visatud skoorid arvestatakse sealt maha ja legi võidab see, kes viskab end esimesena nulli. Kusjuures lõpetada tuleb duubliga ehk selle osaga, mis annab mingis sektoris topeltpunktid. Mõte on üsna lihtne ja mulle meeldib see mäng. Mu vanemad on aastaid seda mänginud. Isa mängib praegugi, tänagi. Ema on tulnud naiste Eesti meistriks (ja ka muudel turniiridel) ning isa parim on EMV kolmas koht. Meeste seas on tase parem. Mina proovisin ka juba ammu, kuid harjutama hakkasin aasta ja poolteist tagasi. Vahel käin turniiridel. Klubid korraldavad nädalamänge, kus õhkkond võrdlemisi vaba. Tartus hakkan ehk uuesti käima.

Arvan, et loen aastas umbes 40-50 raamatut. Mul on tunne, et keskmine inimene pole enne keskiga nii palju kokku lugenud. Enamus neist, keda tunnen, ei loe niivõrd palju. Või üldse. Varem olin kimbatuses, kui keegi seadis kahtluse alla raamatute lugemise mõttekuse. Tundsin, et pean seletama, kuid ei oska. Nüüd tean, et ei pea seletama. Kunagi loen oma lastele ja lastelastele iga päev raamatuid ning ka nemad hakkavad lugema. Ja nemadki on kimbatuses üritades seletada. Aga nemad elavad raamatutega õnnelikku elu, mil teised muretsevad raha, pidude, suhete ja teiste inimeste pärast. Aga nemad ei muretse. Mina ei muretse. Loodan, et teisedki ei muretse. Avastasin ühed sõnad, mille kümnendas klassis mingi küsimuse vastuseks kirjutasin: "Eks kirjandus pakub hingele midagi, mida mujalt ei saa." Võibolla saab ka. Ent ikka siis, kui kirjandus seltsi pakub.

Mu lahkunud vanaema manitses mind alati lugema. Veel tahtis ta, et ma pilli mängida ja tantsida oskaksin. Aga mina ei tahtnud. Aastaid ei lugenud. Tema taganttõukel lugesin läbi vaid kaks kõige õhemat raamatut sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt". Nüüd tahan lugeda ja õppida tantsima ja pilli mängima. Iseenesest tahan. Vahel tahan väga. Jõudsin sinna, kuhu tema oli juba jõudnud. Ta teadis, et kui ma liiga hilja tahtma hakkan, ei ole enam võimalust. Ma loodan, et on. Et kunagi oskan tantsida ja klaveril "Clair de lune'i" mängida. Praegu loen. Vanaema heaks.

Andke hingele seda, mida mujalt ei saa. Või ärge andke.