Viies postitus

Tänaseni ühtisid postituste pealkirjade esitähed nädalapäevade tähistega. Postitaja vaates on see märgata. ETKN... V? See ei lähe mitte. Ei tea, kust tekkis sõna "reede"?

Brilliant saan täna öelda Madis Aesma novelli "Pastor ja kurat" kohta. Üleüldse olid täna väga head jutud. Aga see oli ikka väga hea. Naljakas oli ka. Ammu pole naljakas olnud. Otsige välja ja lugege läbi, päris tõsiselt. Õigemini mittetõsiselt. Pikkust palal kõigest vaevalt paar A4 lehekülge.

"... et ei tekiks võimalustki nende vahel paisunud kujutut ja nimetut asja kuidagi koos kujutama ja nimetama hakata." Kuidagi puudutas. See on pärit juba teisest jutust. Ilmselt kuskil tumeda basseini põhjas mu sees (kujund ühest loetud loost) on tundlik närv, mis ei taha puudutamist. Ma räägin olulisest liiga vähe. Kardan konfrontatsiooni. Ma teadvustan seda endale ja ma tegelikult tahan end parandada. Aga ei ole võimalust. Kuidas ma enda suhtlemisoskust parandan, kui suhted puuduvad? Ma isegi loodan, et see saamatus ja hirm tuleb sellest, et kogemused puuduvad. See on lohutav. Eksisteerib mingi üldine vastuvõtlikkus kogemuste puudumisse. Võib-olla mitte. Et küll need kogemused tulevad. Ma loodan.

Kas võõrast peaks kõnetama, kui minu arvates ei näe ta välja nii vana, kui ta on? Üks klient ostis täispileti, kuigi kuni 21aastastel on soodsam hind (kuigi mitte üldsegi soodne), kuid ta nägi välja nii umbes minuvanune. Ma olen 19aastane. Ma isegi küsisin üle, kas täispilet. Ja siis mõtlesin, kas talle hiljem ütelda, et ta ei näe küll välja 22aastane. Kõigepealt mõtlesin, mis eesmärgiga ma seda ütleksin. Lihtsalt lootes, et ta tunneb end hästi, kui keegi sellist asja märkab? Või lootes, et ta tunneb end nii hästi, et märkab ka mind? Ma arvan, et nüüdseks on selge, et see oli neiu. Ma tegelikult isegi lootsin, et ta on noorem. Heas vormis ja heade vormidega. Pealegi väga lühikeste pükstega, et vormid ikka näha oleksid. Kõigile ei sobi sellised püksid. Talle sobisid. Teiseks, kuidas ta sellesse üldse suhtuks? Kas talle üldse meeldiks, et keegi tema vanust arvab? Ühel juhul on mul õigus ja ta ongi noorem. See tähendaks, et ma viitaksin ta rumalusele osta kallim pilet. Teisel juhul ei ole mul õigus. Kas talle meeldiks, et kellelegi tundub ta noorem? Noorele inimesele meeldib vististi rohkem, kui teda peetakse vanemaks. Sellest ei tohiks aga nii palju mõeldagi. Lihtsalt öelda või mitte öelda. Ja edasi olla.

Hommik möödus õnneks jällegi end liigutades. Ainult hommikul oli aega. Soovitan ära harjuda ja õppida kasutama välijõusaale. Odav on. Ja värske õhk. Ma arvan, et tean üldkehalistest harjutustest rohkem kui keskmine inimene. Igatahes sai kere vatti. Siiski ei ole head halvata: arusaamatu ihaga kärbsed. Peaks tõesti uurima, miks higi neid ligi meelitab. No ei saa olla. Läksin isegi endast välja, sest mõne harjutuse ajal ei olnud kasutada neid imelisi kehaosi nagu käsi, et kõrvus katkematuna tunduvat põrinat veidikeseks peatada. Homme on rohkem aega, seega ilmselt teen kaks trenni. Kui üks teha hommikul, ei ole lõppeks üldse tunnet, nagu teeks kaks trenni päevas. Loodan, et keha lubab.

Kunagi õppisin Rubiku kuubikut lahendama. Isalt õppisin vanal kuubikul ühte tahku kokku panema ja kaua rohkem ei osanudki. Youtube'i abil sain ka ülejäänu selgeks. Ma panen seda üldse omamoodi. Ja veidi aega tagasi avastasin, et ma ajan seda ühe kindla algoritmiga ka sassi. Täiesti lihasmälu järgi. See lihtsalt tuleb, ja kui kuubik sassis, siis tükid jäävad iga kord samamoodi. Olen seda paigutust uurinud. Täna mõtlesin, et proovin selle kirja panna. Iga liigutust saab tähistada ja teooria on väga lihtne. Aga et ma seda liigutust ainult kiiresti teha oskan, oli liigutusi selgeks teha väga raske. Keeruliseks tegi protsessi ka see, et ma kuubikut korduvalt pööran (see ei ole hea, sest kui tähistada, siis peab hiljem tuvastamiseks kuubikut kindlas asendis hoidma). Kui hakkama ei saanud, filmisin enda liigutuse üles ja proovisin siis. Kõigele kulus umbes poolteist tundi ning hakkama ma ikkagi ei saanud. Nii palju tean, et algoritm koosneb 25st liigutusest, mida on palju rohkem, kui neil algoritmidel, mida ma lahendamiseks kasutan.

Täna kahjuks spordiülekandeid ei vaadanud, sest need, mida näekski, jooksevad kanalilt, mida tööl olev ekraan ei näita. Homme on aega ja homme on ka mitmeid ülekandeid.

Jan Kausi novell rääkis armastusest. Vahel mulle meeldib armastusest lugeda, vahel mitte. Täna meeldis. Võib-olla oli lihtsalt kirjutatud hästi. Ma arvan, et ma pole sellist armastust tundnudki, millest kirjutatakse. Ma olen armastust tundnud küll, aga sellisest armastusest ei kirjutata. Sest see ei tee haiget. Write hard and clear about what hurts. Ernest Hemingway. Mulle meeldib Hemingwayd lugeda. Armastus ei teegi tegelikult haiget. Armastus on ainuke asi, mis haiget ei tee. Liam Neeson on seda öelnud, ja mulle meeldib see.

Inimesega ei peagi palju juhtuma, et ta end elus tunneks. Vahel ei tunnegi end eriti elus, kui palju juhtub. Camus' "Võõras" ütleb Meursault, et inimesele piisaks ühest päevast elust, et sada aastat nende mälestustega vangikongis veeta. Nii paljust oleks mõtelda. Nüüd meenub mulle vangistatud Edmond Dantes ja "Krahv Monte-Cristo". Väärt teos. Mulle meeldib vanu raamatuid lugeda. Need on kuidagi hingelähedasemad. Imestama paneb, kuidas Dumas nii palju kirjutada jaksas.

Kasutage välijõusaale ja kujutage ette, et peaksite sada aastat vangis istuma. Mida lugemiseks kaasa võtta? "Krahv Monte-Cristo"? Aga spikerdada vist ei tohi. Või siis ärge kasutage ega kujutage.