Viieteistkümnes postitus

Mõned inimesed sobiksid raamatute tegelasteks. Täna nägin üht naist, kes mängib viiulit. Olin just jõusaali sisenemas, seega ei näinud teda kaua. Ta oli niivõrd kaugel, et kui ta poleks seljas kandnud viiulikotti, poleks ma teda tähele pannud.  Ta mitte lihtsalt ei mängi, ta on maailmatasemel. Õppinud ühes USA ülikoolis, esinenud maailma suurimatel lavadel. Juhtumisi on ta isa siit väikesest kohast pärit ning suviti esinevad mõlemad siin, isa enamasti kiriku orelil. Olen naise viiulimängu paaril korral kuulnud ning brožüürilt tema kohta lugenud. Eile mängis ta ühel kontserdil, kuid paar nädalat tagasi tuhmus võimalus seda kuulata, kui avastasin, et piletid olid juba välja müüdud. Oleksin väga tahtnud kuulata. Seda on veider kirjutada, kuid ta on veidike nagu unistus. Imekaunis. Kunstnik. Noor naine, ilmselt natuke alla kolmekümne. Mängides on tunda ta hinge. Seda, mis teose elama paneb. Ja mitte esinedes on ta hämmastavalt tavaline, kui nii saab väljenduda. Ta on aga nii huvitav inimene, et on tunne, et ta sobiks raamatutegelaseks. Et ta kütkestaks. Ta kütkestab eluski. Ma ei tea, kas temaga mõni köitev narratiiv seostuks, kuid tegelane kui tervik oleks ta põnev siiski. Ma arvan, et selliseid inimesi on veel. Kellest saaks proosat kirjutada. Kes seda aga teeks? Ja miks? Ilmselt saaks igaühest huvitava tegelase. Kirjutaja peab osav olema. Kirjaniku ameti puhul on mulle pelutav tundunud vajadus oskuse järele olla iga tegelane. Mina ei suudaks olla keegi teine. Ehkki võibolla saab kirjanik olla ka enese nahast ja mõttemaailmast väljumata. Ma ei tunne ühtegi kirjanikku.

Täna oli teine puhkepäev järjepanu. Kõndisin üsna palju. Hommik möödus tuntud marsruudil. Jõudnud koju, ütles isa, et oleks ta üleval olnud, palunuks ta mul auto linna lähedalt külast ära tuua. Seega peale üürikest puhkepausi, mille jooksul üritasin rõdul lugeda, kuid päike oli häirivalt ere, läksin uuesti kõndima. Suur osa teekonnast oli eelnenuga sama. Ning ka jõusaalis kõndisin pärast jõuharjutusi. Kardio, saab selle kohta ütelda. Madala intensiivsusega aeroobne trenn. Kulutab energiat, kuid lihaseid eriti ei arenda. Pärast treeningut ja lõunat lugesin Murakamit ning uinusin. Magasin vaevalt tunni. Une valem on täis kõht ja kirjandusest imbuv rahu. Ma ei ole ammu lugenud midagi, mis takistaks uinumist.

Vahel tulevad päeval huvitavad mõtted, kuid need on kirjutamise hetkeks ammu ununenud. Polegi erilist vahet. Mõtted on niiehknii enamasti ajutised. Kuid võivad olla palju kestvamad kui me ise. Mina taolisi mõtteid ei mõtle. Minu mõte nö jookseb siis, kui kõnnin. Iseenesest. Kõndides kuulan enamasti muusikat. Enamik lauludest ei ole minu jaoks ajutised. Youtube koostab ise playlisti, mis on mulle üsna meeltmööda. Seal on vanad ja kindlad olijad ning mõned ajutised. Nii sobib.

Haigusest pole enam jälgegi. Juba eile ei tundnud enam ebameeldivust, kuigi kaelal olevad lümfisõlmed olid katsudes veel veidi valulikud. Täna mitte.

Kuidas jätta mõistus üksi? Kuidas mitte mõelda? Watts arvab, et me oleme mõtetest sõltuvuses. Me ei julge olla ilma mõteteta. Me mõistus peab alatasa töötama. Hüplema. Ma ei saaks sellest rääkida mitte ühegi inimesega. Mitte keegi ei võtaks midagi sellist vastu. Nagu mitte keegi ei võtaks vastu nõuannet mitte proovida. Mitte proovida on mitmel puhul väga oluline. Proovida mitte mõelda on nagu süüa oma suud. Nii ei saa. Mõistus jääb üksi iseenesest. Tuleb vaid tunnistada, et nii on võimalik olla. Praegu mõtlen, kas üks endine klassikaaslane ei ole jõudnud hiina munga seisundisse. Ilma, et ta seda ise teaks. Ta on väidetavalt võimeline olema nii, et sisemine monoloog puudub. Ta ütleb, et tal ei ole seda häält, mis peas kõneleb. Selle idee on mulle arusaadav, kuid see paneb mind hämmastama. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks nii elada. Ta on muide väga tark. Me ei suhelnud eriti. Temaga oli vahel tore vestelda, kuid ta ilmselt ei pea mind lähedaseks inimeseks. Temaga on vist kõigil tore suhelda. Ta on üks neist kiirgavatest inimestest.

Jätke mõistus üksi, kuid ärge üritage seda teha. Või üritage.