Hallrästas talvel

Seda on tunda, seda külma. Isegi toas olles ja vaadates. Vaikus ja paigalseis. Seda on näha selles suitsuvines, mis kortermaja korstnast taamal kerkib. Ta on nii ehe ja üksi, see suits. Sest ta liigub, kuna miski muu ei liigu. Külma on näha neis okstes, mis mõni väiksema, mõni suurema lumekoorma all heitlevad. Nad on valmis selleks heitluseks. Ei, tegelikult nad ei valmistunud, neile tundus lihtsalt, et päikest enam ei jagu, ja nad jätsid oma lehed. Ent nad ei teadnud, et tuleb taolisi päevi kui täna, mil läbi raagus haabade sillerdav ere päike on värvinud taeva sinakasroosaks. Ja taevas on selge. Temas on midagi, kui ta niiviisi selge on. Sest seal pole midagi. Enam ei ole ta piir, vaid värav. Sinna, kuhu veel ei näe, aga ilmselt ei peagi nägema. Sest see, mis teisel pool väravat, on nii kaugel, et temaga pole niiehknii muud peale hakata kui temast mõtelda. Siiski, midagi taevas on, ja nendeks on lennukid ja nende valge jutt. Sellise külmaga ei jää see valge ollus taevasse pikemaks ajaks, et ehk kunagi pilvehakatiseks muutuda. Ta vaid ühendab lennukit ja seda sinist hetkeks ning haihtub siis.

Ja siin on mõnus istuda, radiaatori ääres. Tänapäeva ahju. Tänapäeva kamin on teatavasti televiisor, sest mis sa kaminaga muud ikka teed kui istud ta ees ja vaatad. Aga siin akna ääres on soe, kui väga lähedal selle vana klaasi taga on külm. Nii külm, et kui soojaallikast eemalduda, on tunda. Sel vanal aknal on ilusad kristalsed moodustised. Jäälilled, ütlesime me vanasti. Aga need on kõigest nurgas ja eriti kujusid ei moodusta, seega ma ei raatsi neid nii nimetada. Ilusad on nad siiski. Vana akna servad on toa poolt kinni teibitud, et külm välja ja soe sisse jääks. Aga ega ta ei jää.

Panen leevikestele rõdule rasvapallid. Teised võivad muidugi ka tulla ja proovida, aga ma tahan leevikesi näha. Eile nägin. On vast kaunid oma suure erkpunase punuga ja tumemusta peanupuga. Kes neid ikka toidab kui mitte meie? Üritavad räämas hekilt veel viimaseid lehti leida ja pudistavad neid. Ja hüplevad hangede vahel, kus lumi on madalaks tallatud, et ehk on midagi saada. Ega ei ole. Ja leevikesed ei kipu hüplema ka. Rästas hüpleb. Ma ikka arvasin, et see rästas on, aga vaatasin praegu järele. Hallrästas on. Neid on siin kandis palju ja tuleb välja, et nii mõnedki jäävad talvekski siia. Sest ma alles eile nägin. Aga ei, võibolla nägin valesti. Laulurästaid on ka. Kas just talvel, aga kevadel kindlasti. Ma pole muidu neid ära tundnud, sest ma ei tunne linde ega nende laulusid, aga nüüd kui ma helifailist kuulasin, tean, et siin on vähemalt kaht liiki rästaid. Vahel ei istu mulle üldse hallrästa laul. Ta polegi nagu õige laul. Kuid vahetevahel on väga ilus ja vahetevahel nad lasevad end sootuks lähedalt vaadata. Aga nüüd, kui ma aknast välja vaatan, tundub mulle, et ma nägin eile ikkagi vaid leevikesi.

Ma ei teagi, kas meil nii palju lund on siin varem olnud. Paksult. Nii, et sahk saab parkla ja õue piirile vallid lükata. Ja ma ei tea, sest kui olin väike, võis juba väiksem kogus tunduda suurena. Väiksed vallid suurte mägedena. Väike liumägi tohutuna ja väike auk suure koopana. Ja ma arvan, et ega siis eriti rohkem lund ei olnudki kui täna. Mida edasi, seda väiksemaks asjad saavad. Me vist teeme need ise väiksemaks. Ja halvad asjad teeme suureks. Sest nii on kombeks.

Ma olen ikka mõelnud, et minuga ei juhtu midagi. Aga juhtub. Väga palju ja kogu aeg juhtub. Ei pea mäletama neid asju ega neist mõtlema. Piisab pelgast mõistmisest, kes tegelikult ollakse. Inimene, kes läheb kohtadesse, tegeleb millegagi, näeb vaateid ja kuuleb helisid. Lumevaiba vaatamine ja jalutamine ja ema lugude kuulamine on samavõrd juhtumised kui armumine või suure eesmärgi saavutamine. Mina näiteks eesmärke enam ei sea.

Eile käisin metsas. Tiit Maran Plekktrummi lõpus soovitas ja läksingi. Ma kogu episoodi ei ole veel vaadanud, kuid lõppu nägin. Ja hea on, et nägin, muidu polekski ehk läinud. Mõtlesin, et polegi ammu kuskil käia saanud, aga küllap ikka olen. Läksin jalgrattaga. Pumpasin kummid täis ja nägin vaeva, et lumesopa sees püsti püsida. Aga jõudsin kohale. Kolm ja pool kilomeetrit tundusid nagu kakskümmend. Talvine mets on omaette mets. On üks rada, mis vist lihtsalt kuidagi on. Ma ei tea, kes või miks seal käib või kuhu see viib. Mina läksin lagendikuni. Enne oli pooleldi jäätunud oja ja sellest kõigest oli mulle küll. Tegin lagendikul hääli, et kuulata kaja. Tõelist. Taolist puhast. Sest midagi muud seal ei ole. Ühtegi heli. Alates ojast läks tee ülesmäge ja längus kuuskede vahel nagu tunnel. Põndakul enam selliseid kuuski ei olnud. Seal olid kuuskede tüvede alumised osad okstest tühjad ja mets meenutas männimetsa. Ja tühi oli ta. Peabki olema. Loomi ka ei olnud ja jäljed kuulusid mõne eelmise jalutaja koerale. Tagasi kõmpides kuulsin linde ja mõtlesin, kui tore oleks neid näha. Aga teadsin, et ei näe. Mis sa seal metsas ikka näed. Kui midagi rohkemat näha tahta kui metsa ennast, tuleb seal rohkem käia. Aga mina ei tahagi rohkemat.

Ma ei mäleta viimast nii kaunist päeva kui täna. Ma ei mäleta muidugi paljusid asju. 15.48 näen kolmandalt korruselt seda nii punast päikest kui punast üldse talvel näha. Ja nelja paiku on siiani valge. Ja taevas on helesinine ja horisondi pool päris valget värvi, siis beež ja kuuselatvade kohal mahe roosa. Ja ma ikkagi kuulsin ja nägin täna hallrästast.