Kahekümne kolmas postitus

Mõtiskledes hakkas Hoshino-sanile tunduma, et temas on vaid tüütud lisandid, et ta olemus on tühine. Kuid Nakata-sani kõrval olles muutus küsimus, kes ma siis selline olen, hoopiski tühiseks. Ja ta mõtleb, et "võibolla need tüübid, kes Jeesuse või Šakyamuniga kaasa läksid tundsid sama moodi. Et kui me Šakyamuniga koos oleme, siis on siuke hea tunne. Võibolla tuli siuke tundmine enne kui õpetus ja tõde ja muud keerulised asjad." Võib-olla ongi see tundmus kõrgeim. Et meie väiksus ei ole enam heidutav. Võikski nii olla, et ühe inimese kõrval ei tule need pelutavad ja lootusetust toovad mõtted. Võiks ka leida taolise.

Minu närvidele mõjub kohe väga halvasti Brigitte Susanne Hundi kuulmine. Ta on minu jaoks taolise tänapäevase beibelikkuse ja pinnapealsuse musternäidis. Julgen öelda tema kohta ka rumal. "Issand, ma pidin enne kümmet ärkama, ma ei püsi üldse eluski." Kogu ta jutt on sellist laadi. Inimese kohta, kes paljudest asjadest mõhkugi ei tea, räägib ta tohutult palju. Üldiselt ma ei julge teiste teadmiste kohta midagi väita, kuid tema toob ise selle, et ta eriti tark ei ole, üsna selgelt välja. Vahetan lihtsalt raadiol sagedust.

Üldse me võiks igasuguseid asju. Paremini võiks. Tavaliselt võiks paremini. Paremini seda, paremini teist. Austada tuleb seda, kes oma "potentsiaali" täita üritab. See, kes ei ürita, on alla andnud. Mitteüritajatele ei vaadata hästi. Naljakas on see, kuidas ei ole vahet, kas sa näed seda, mida siin ilmas teed, mingi teekonnana ja ennast mingi kohuslasena või lihtsalt kulged, lõpetame ikkagi (vähemasti mingis mõttes) ühtmoodi. Lihtne on kulgeda. Sest kui panna enda ette see latt, millest üle tuleks jõuda, tekib paratamatult olukord, kus selle latini ei ulatuta ja sellega kaasneb äng. Ebakindlus, kibestumine, üldse igasugu ebavajalikku. Oleks vast vahva, kui saaks ilma nendeta. Ma arvan. Ma proovin kulgeda, ehkki proovida ei tohiks. Ma kulgen. Ah, teate isegi seda lubaduste asja.

Praegu mõtlen, et oleks võinud ka koroonapäevikut pidada. Samaviisi. Mitte midagi haigusest, ainult üldist abstraktsust. Ehkki esimestel päevadel ma polekski jaksanud midagi kirja panna. Selgituseks mainin, et poolt praegusest tekstist kirjutan uuel aastal, sest kuidagi jäi see postitus lõpetamata.

Teate, kuidas vahel on kirjutis niivõrd meisterlikult kirjutatud, et iga sõna kõlab ilusalt. Paneb keele kõlama. Tahaksin ka midagi sellist kirjutada. Aga tegelikult mulle piisab millegi sellise lugemisestki.

Kulgege. Või ärge kulgege