Täna

Täna on vist kirjutamise päev. Ma olen täna mõelnud mitme asja peale, mis üsna täbaraid tundeid esile kutsusid. Ometi tunnen end kergena. Teate seda kerget tunnet? On lihtne olla. Hõljun nagu hõre lumi, kui seda üles keerutada. Aga see lumi ei jää hõljuma ja ma ei tunne end homme või nädala või tunni pärast enam nii, ja seegi on osa olemisest. Lumi langeb ja sulab ja vajub maapõue. Ja saab tihkeks. Kõik saab tihkeks ja hakkab raske. Sest üles enam ei saa ja pole kedagi, kellega siin kinni olla. Kõik see on näivus ja kõik see oleks olemata, kui ma vaid vähem mõtleksin. Aga mõelda ülemõtlemisest ei tohi, sest see paneb lume veel sügavamale vajuma. Mõelda nii palju kui vaja - nii oleks hea.

Nägin täna hobuseid mängimas. Läikivmustad ja kõhnemapoolsed. Ajasid üksteist taga ja tegid mu tuju nii heaks. See oli justkui veel mööduvam moment kui mu tavapärased märkamised, sest nad jäid kohe tahavaatepeegli vaatesse ja kadusid kärmelt vaateväljast. Ma tean küll neid hobuseid seal. Neid on neli või viis. Mitte kunagi nad ei mängi, aga täna olid kaks neist hoos. Ja päike paistis ja sinises taevas olid valged pilved. Nagu multikas. Aga mööda sai see hetk ja hea on, et sai, sest vahel peab meelde tuletatama, et mis see aeg ikka on.

Uitan tuntu ja tundmatu seas,

kõik üksjagu siin ja üksjagu seal.

Vaatan ja tean, et teda pole,

kes iganes mind vabastaks,

et kaoks mus kartus kole,

kes need müürid langetaks?

Ma ei tea, kuidas luuletusi kirjutada, aga ma hakkan proovima.