Raamatud tulevad, raamatud lähevad

Märkasin, et olen juhuslikult kõik tänavu postitanud kirjutised avaldanud kuu viieteistkümnendal päeval. Aga sedapuhku ei mallanud ma viieteistkümnendani oodata.

Raamatud tulevad, raamatud lähevad. Raamatud kutsuvad ja raamatud peletavad, paitavad ja põletavad. Tegelastest saavad sõbrad ja vaenlased, kirjeldustest kohad, sõnadest saavad meelitused ja solvangud. Mõtetest jõed, millel liuelda, kuluga kaasa minna või vastuvoolu ujuda või lisajõele ära pöörata ja lõpetada ojal, kus ei olegi muud kui vaikus ja olemine. Et oleks kuskil olla ja seilata. Raamatud jäävad.

Lugesin täna ilusaid salme. Inglise keeles, kuid ikkagi kaunid. Ilusaid sõnu (mõtteid) tõlkida käib mulle vastukarva ja on mingil moel räme. Et kuidagi moodi ikkagi tõlgendus ja midagi võib kaduma minna. Ent siinpuhul olen tõlkimisega päri: "Ta küsis 'sa oled armunud. kuidas armastus välja näeb?', millele vastasin 'nagu oleksin kõik kaotatu tagasi saanud'.

Rännumees Romet Vaino kõneles saates Plekktrumm üksi looduses viibimisest ja muust põnevast. Ta ütles, et temalt on küsitud, kas ta ei karda, et muutub mahukate tundide üksi looduses viibimise tõttu eraklikuks, võõrandub. Ja ta ütles midagi, mis mind väga kõnetas. Ta ütles, et üksi olles saab ta just aru, kuidas ta inimesi ja inimsuhteid hindab. Tartus gümnaasiumis õppides ja üksi elades jõudsin lõppeks sellesama kaemuseni. Mõistsin, kuidas mulle inimesed meeldivad, kuidas ma neist vaimustun ning kuidas nad mind elama panevad. Ehkki ma ei ole (siiani) teab mis sotsialiseeruv olend. Seejärel meenusid Camus' sõnad esseest "Suvi" (kuigi esseed tervenisti ma lugenud ei ole): "In the midst of hate, I found there was, within me, an invincible love. In the midst of chaos, I found there was, within me, an invincible calm. I realized, through it all, that in the midst of winter, I found there was, within me, an invincible summer. And that makes me happy. For it says that no matter how hard the world pushes against me, within me, there's something stronger - something better, pushing right back." Sedakorda rääkisid mittetõlkimise kasuks tsitaadi maht ja kartus ebapädeva soorituse ees. Keset talve leidsin, et minus on võitmatu suvi... Loen selle essee ühel päeval läbi. Ühel päeval - kõlab tühjapoolse lubadusena. Kuid kirjandust puudutavad lubadused olen siiani suutnud täide viia.

Käisin juuksuris ja ei jäänudki peegli ees tukkuma. Olen ma ainuke, kellele juuksuritoolis uni peale tuleb? Praegu mõtlen, et kas mitte juuste ja pea pidev katsumine juuksuri poolt ei või ajus käivitada mingisuguseid massaažiga seotud keskuseid?

Vahel ma kirjutan mõne rea üles (lisaks nendele, mis siia kirjutan). Vahel lihtsalt, et meelde jääks, vahel, et mõtted ja tunded enesest välja lasta. Ma olen ikka ja aina mõelnud, et ma ei mõtle selliseid mõtteid nagu võibolla enamus seetõttu, et ma pole kunagi pidanud mõtlema eesmärgil kellelegi teisele oma mõtteid suunata või väljendada. Ma oskangi nad ainult enesele jätta. Vahel on nii mõnus, vahel raske. Ma juba kardan neid tulevaid olukordi, kus mina väheses suhtluses süüdi olen ja seejuures tean, et olen. Kõige enam kardan nende pärast tulevasel töökohal, sest võib juhtuda, et too puudulik suhtlemisvõime võib ka teistele palju kahju teha. Ma üldse kardan täitsa tihti.