Põldlõoke ja liblikad

Asi paistab olevat selles, et mu igapäevane tegevus on liialt üheülbaline. Õppimine, kodus istumine ja kolme tuttava näo pidev selts juhivad mind taas midagi kirja panema. Linnulaulu saatel ja varahommikul. Küllap juba teate, et mulle meeldib vara ärgata, ehkki ma ei ole üks neist, kes enne päikest tavatsevad tõusta. Ma tõusen temaga ühes.

Juba mitmes hommik möödub taas siin väikelinnas jalutades. Istun paviljonis tasase järvevee kõrval, metsvint pajupõõsas laulmas. Õhk on karge, maa veel hallast valge ja taevas viimsegi pilveta. Kostub sookurgede hüüdeid.

Sattusin viimasel nädalal mõnd blogi lugema, mis minus kirjutaja tulealgesse veidi õhku juurde puhusid. Kaks blogi, mida olin varem märganud. Kaks tudengit, kes kirjutavad elust ülikoolis. Tartu Ülikool läkitas õppeaasta alguses meile kutse konkursile leidmaks esmakursuslasest blogija. Ma ei ole ju blogija, ent ikkagi ahvatles osalema. Ei osalenud. Ilmselt jääksin ülikooliga seonduva osas liialt sõnaahtaks ja suudaksin ajada muud imelikku iba. Aga valiti väga sobiv ja põnev blogija.

Kuidas eestlane tervitab? Tea, kui kaua on eesti kõnekeeles tarvitatud sõna "hei"? "Hei" ja "tšau" on minu jaoks veidi võõrastavad. "Tšau" suudan heale sõbrale öelda, kuid kui adressaat ei ole mulle piisavalt lähedane inimene, on nii öelda veidi võlts. Eesti keeles on ilus ja kõlav sõna "tere". Mulle meeldib öelda "tere".

Ülikoolielu tegelikult pole. Ja selmet avaldada trotsi antud olukorra vastu, hoopis kirjeldan (sest ma kirjeldan liiga vähe). Ülikool on nüüd minu jaoks arvutiekraan, kus on mõne kliki kaugusel tohutul hulgal materjale, mille läbitöötamiseks olen sunnitud tavatult palju ekraani ees veetma. On ka raamatud ja konspektid, mida ma palju suurema heameelega loen. Testid, mille meeldetuletused gmaili teavitustesse ei pruugi jõuda, videoloengud, mõni üksik seminar ja enam mitte ühtegi praktikumi - kõlab kui ühe väga praktilise eriala õpe, või mis? Selle kaugelt õppimisega on nii, et tihtipeale tunnen, et mul pole aimugi, kus maal ühe või teise õppeainega olen. Kuidagi fookusest väljas on kõik. Selles on oma osa ka tõigal, et veedan oma kaugõppe päevad nö maakodus. See keskkond ei ole õppimiseks mulle kaugeltki sobiv. Jagan tuba vennaga, kunagi ei ole üksi, söön siis, kui toit valmis, mitte siis kui ma endale ise teeksin. Kõik on teistmoodi ja üldse mitte nii nagu seal, kus olen harjunud õppimisele keskenduma. Tahaks lihtsalt kooli (ikka hakkasin virisema).

Kaks kajakat istuvad kiriku katusel ja üks ütleb teisele... Ma ei tea, mida ta ütleb. Nii algab üks anekdoot, kuid ma ei tea, milline, sest ma pole seda kuulnud. Olin ainult tunnistaja, aga aru ma ei saanud, mida nad omavahel rääkisid. Naljakas oli ikka. Vaatasid veel teineteise poole. Ehk lõõpisid minu kallal? Ei, nad olid hõbekajakad, mitte naerukajakad.

Põldlõoke ja neli kollast liblikat. Põldlõokesest sai paeluv fenomen mullu kevadel, kui veetsin palju hommikupoolikuid põllule rajatud kergliiklusteel jalutades. Nad laulavad kõrgel taevas lennates (kusjuures nad üritavad lennates justkui ühes ruumipunktis püsida) ja toitu otsivad maapinnal. Nad panevad alati mu pea kuklasse vajuma ja sammu kõnniteelt kõrvale kalduma. Nende laul kõlab kui improvisatsioon, väga palju eri helisid justkui suvaliselt esitatud. Aga ilus on. Ja alles nüüd märtsist tean, et need on põldlõokesed (ja vahel nõmmelõokesed, sest ka nende laulu ma nüüd tunnen).

Esimene liblikas sel kevadel oli kollane. Ja ka järgmised kolm olid sama värvi. Kuidas see müüt on? Kollase puhul tuleb suvi päikeseline? Mul on hea meel, et meil on selliseid siduvaid ideid nagu sedasorti lihtsad ebauskumised.