Sõtkased

Hommikust nii palju: sõtkas ja keegi röövlind. Sõtkad on siin teist kevadet. Mullu oli neid alul 5-6, hiljemaks jäid 2-3, kuid keegi ei olnud kauem kui ehk paar kuud. Ma ei teadnud, mis linnud need on. Nad olid huvitavad, sest nad olid teistsugused. Must-valged ja sinikaelpardist väiksemad. Ilmselt olid esimesed viimseni isased, sest mäletan vaid must-valgeid, üleni hallikad emased tulid hiljem. Ma püüdsin interneti abiga nende liiki selgeks teha, kuid ei saanud hakkama, sest must-valgeid linde on Eestis mitmeid ja ma ei näinud kunagi ühtegi sõtkast piisavalt lähedalt, et osata neid eristada. Lõpuks õnnestus, juba eelmisel kevadel, ja tänavu on nad tagasi. Alguses oli kaks isast ja emane, nüüdseks on emane omale kaaslase välja valinud. Nad kardavad inimest rohkem kui sinikaelad ja see teeb nende vaatlemise ka natuke põnevamaks. Isasel on must kõrge pea ja valge laik põsel ning vees olles tundub kogu külg valge. Ja nüüd tähtsaim küsimus: kuidas seda sõna käänata? Sõtkas, sõtka, sõtkast? Või sõtkas, sõtkase, sõtkast? Kas nad on sõtkad või sõtkased? Ma ütlen, et sõtkased.

Siis nägin suurt lindu, keda ma määrata muidugi ei oska, hiireviu või mõni kull. Teise astme tarbija. Igatahes suur lind ja suuri linde jään ma alati vaatama. Ta liugles, kuid ilmselgelt missiooniga, mitte ajaviiteks. Suutsin teda silmist laskmata jälgida, lootes, et ta kuskil lähedal maanduks. Maanduski, kuid liiga kaugel ja roo varjus, ühele vanale ujumissillale. Pöörasin otsa sinnapoole. Ta tõusis ruttu taas õhku ja kogus kõrgust, siis jälle langes. Hiljem mõtlesin, et ta ilmselt otsis kellegi teise mune. Ja ühtäkki tõusis kõrvalolevast salust vares ja ründas suurt röövlit. Nad hakkasid õhus võitlema, kuigi mitte kõige agressiivsemalt. Vares oli suuruselt pool oma vastasest ja võttis vaid mõni sekund, et röövlind põgenema sundida. Ta lendas otsejoones suunas, kust tuli, liuglemata ja tiivalööki vahele jätmata. Üks mu vapustavamaid kogemusi lindudega.

Lindude ja asjade ja kõige muuga on ülepea lihtsam kui inimestega. Aga võibolla ei ole kah. Võibolla on inimestega hoopistükkis kõikse lihtsam. Armastada ja vihata, kuulata ja rääkida, öelda ja vaikida, teha ja lasta teha, lubada ja keelata, paeluda ja põlata, olla ja lasta olla. Heh, "olla või mitte olla?" ei ole mingi küsimus, ütleb Watts. Me unustame ära, et me saame ka nii olla, et me ei vali seda olemist. Ja nii ongi. Mingi ime lihtsalt juhtub ja ta ei hakka arutlema, kas ta ikka tahab edasi olla või mitte. Tõuseb õhku ja ajab röövlinnu tuldud teed tagasi.

Ehkki ma eksamite osas end teab mis kindlalt ei tunne, isegi ootan neid. Et oleks midagi toimumas. "Paaž" on huvitav sõna