Maa ja ilm

Tartus ma unustan linnulaulu ära. Liiga palju on linna. Olen mõelnud, et kui nüüd keegi, keda ma viimasel ajal eriti kohanud ei ole, küsiks, millega ma vahepeal tegelenud olen, vastaksin, et linde tundma õppinud. No ja eksamid tegin ära. Aga Tartus ma ei kuule lõokesi ega rohevinte ega käosulast. Aga käosulast ma kahes pargis kuulsin. Ma ei ole tema lauluga eriti pikka aega tuttav olnud, aga nüüd teades on teda väga lihtne ära tunda. Hästi eristatav laul. Pargis vahel on kuulda ja piiritajaid leidub ka, aga kõik teised ununevad.

"Ja keda me vajame veel elus kui mitte seda, kellele kerge oleks jutustada asjadest, millest muidu on nii raske rääkida?" Tõnu Õnnepalu teosest "Paradiis". Ei oskagi midagi öelda nende sõnade peale, kõlavad nii õigetena. Naljakas on mõelda, et paljude jaoks ei ole Õnnepalu võimalik lugeda. Saan sellest justkui aru, kuid justkui ei saa ka. Mõne asjaga on nii, et mõista saab ainult, et teise sisse ei näe. Aga ma kuidagi siiski hooman seda ka, miks neile sellist teksti lugeda ei istu, kuigi mulle väga meeldib.

Tänavuse suve veedan esmakordselt Tartus ja olen alustanud ettevõtmisega, mis loodetavasti kestma jääb. Nimelt käin hommikuti esimese asjana Anne kanalis ujumas. Tavaliselt sörgin ja kõnnin vaheldumisi, paar korda olen sõitnud rattaga. Esimesed korrad olid eriti mõnusad ja ka täna tundus vesi iseäranis karge. Eesmärk on suvi veeta tervislikumate harjumustega, kui senine aasta möödunud on. Ausalt öeldes on kange kihk ka mõnel peol või lihtsalt pubis käia, kuid ehk sellega annab oodata. Kuidagi uue alguse tunne on. Aga ma juba tean, mis mind siinpuhul aitab. Õigemini kes. Watts.

Kui kaunid on sõnad "aega on maa ja ilm". Maa ja ilm on palju. Ei tea, kust need maa ja ilm niiviisi eraldi jäänud on. Maa ja ilm ongi vist eesti kultuuri vaste lõpmatuse mõõtmele. Nii suur ja palju, kui üldse võimalik. Maa ehk see füüsiline, mis meil on, ja ilm ehk kõik muu; kõik, mida kuuleme ja näeme ja mis jääb üles ja eemale. Ja siis saabki kõik. Eestlase lõpmatus. Aega ongi maa ja ilm.

Käisin üle pika aja Tartus jalgrattaga sõitmas. Uue rattaga. Spordi eesmärgil. Ühel hetkel nägin eespool kedagi kergliiklusteel istumas, ratas kõrval külili. Esmane kahtlus osutus tõeks ja poiss oli kukkunud. Peatusin ja küsisin, kas poiss on terve. Ta tõusis püstis ja ütles põlvedele osutades, et kõigest marraskil. Kiiver oli tal peas. Küsisin, kas ta elab kaugel ja õnneks elas ta mõnesaja meetri kaugusel külas. Tundus, et ta saab hakkama, ja sõitsin edasi. Ma loodan, et kõik tahavad olla need "suured", keda mina lapsepõlvest häguselt, kuid härda südamega mäletan (vt mingi esimese nädala postitus).