Kiidulaul Camus'le

Otsustasin kirjutada viimasest raamatust, mida lugesin. Tavaliselt ei kipu ma teoseid eriti analüüsima ega palju kirja panema. Mõtlen ja mõtisklen siiski, kuid ütleksin, et mulle meeldib lugeda, mitte loetu üle arutleda. Keskkooli (nii lahe on taolisi termineid kasutada, varemini ütlesid gümnaasiumi kohta "keskkool" minu vanemad) päevil, ja just viimase kahe aasta vältel, harjusin kirjandusteostest mõtlema ja neid enese jaoks veidi avama. Siia ma vist eriti raamatutest kirjutanud ei ole. Eriti. Ent äsja loetud teos avaldas sedavõrd tugevalt muljet, et väärib mõnd rida ka siin (kui mul õnnestub sõnu leida).

Lugesin Albert Camus' teost "Katk". Camus oli eelmisel sajandil elanud Alžeerias sündinud kirjanik. Et Alžeeria oli kuni 60ndateni prantslaste võimu all, siis rahvuselt oli Camus prantslane. Soovitan tema eluloo kohta kindlasti üht-teist juurde lugeda. Tõtt öelda, ma veidi isegi kartsin selle teosega alustada, sest kuigi Camus' teosed on mulle siiani vaid vapustavaid elamusi pakkunud, on ta mainelt filosoofikalduvustega ning käesolevat teost on saatnud kiidusõnade valang. Pealegi oli "Sisyphose müüdi" lugemine gümnaasiumis üpris raske ja Peedu Saar ütles, et sellise kirjandusega tuleb ettevaatlikult ümber käia, sest see võib hulluks ajada. Aga ühe sõbra tuttav mainis kunagi, et Camus'lt tuleb lugeda "Katku" ja pealkiri käis silme eest läbi ka siis, kui eelmise aasta kevadel eriline olukord peale hakkas. Sestap nüüd lugesin.

Teos on tõesti meisterlikult kirjutatud. Ja siinkohal kiiduhüüd ka tõlkija Henno Rajandile, kes on tõeline kunstnik. Korduvalt tõdesin lugedes, kui hämmastav on, et selline tekst on suudetud ühest keelest teise kanda. Camus tõesti oli osav kirjanik, ja ma sooviks öelda rohkem kui see mannetu, mida suudan: hästi kirjutatud. Midagi pole ülearu ega puudu, sõnavara ei kasutata lihtsalt sõnade kasutamiseks, iga sõna sobib valatult just sinna, kus ta on, ja ääretult mõnus on lugeda teksti, mis ei ole kaugeltki mõeldud mõnusaks lugemiseks.

Mulle jäi silma kaudkõne rohkus, mis teoreetiliselt vähendab teose mahtu märkimisväärselt. Kaudkõne lihtsalt sobib. Ja veel kaudsem kõne. Ehkki mulle tundub, et see, millest mõtlen, ei liigitu kaudkõne hulka. Mõtlen sellist vestluse kirjeldamist, kus pole kirjutatud sõnu, mida öeldi, vaid näiteks võetakse kogu dialoog kokku lausega "Jäeti sõna, et nad järgmisel päeval kaheteistkümne ajal Lütseumi väljakul oleksid." Selline kirjeldus jätab lugejale veidi rohkem ruumi kui otsekõne. Ühest küljest jääb informatsiooni vähemaks, kuid igal sõnal on suurem kaal ning ettekujutus vestlusest pruugib kangastuda hoopiski teravamalt, sest tekst jätab mulle võimaluse kujutleda seda rohkem enda teadvusest lähtuvalt, mitte neist sõnadest, mis kirjanik otsekõnes kasutaks.

Tihti puudutavad mõned sõnad pehmemalt või kõrvetavamalt kui teised ja ma kipun need enesele üles märkima. "Tavalistel aegadel teadsime kõik, isegi kui me sellest endale aru ei andnud, et pole armastust, mis ei võiks olla täiuslikum, kui ta on, aga ometi leppisime enam-vähem rahuliku südamega, et meie armastus jäi keskpäraseks. Kuid mälestus on nõudlikum." (lk 79) Siinkohal on juttu aegadest, mil paljud inimesed ei saanud olla koos oma armastatuga. Inimesed hakkavad end süüdistama selles, et ei armastanud nii, kuis nende võimuses olnud.

"Kõik halb, mis on maailmas, sünnib peaaegu alati rumalusest ja hea tahe võib niisama palju kahju teha nagu kurjuski, kui tarkus teda ei valgusta." (lk 138) Miskitpidi kõnetas. Ja tõesti, pahatihti ei ole küsimus heas või halvas kavatsuses.

"... harjumine ahastusega on hullem kui ahastus ise." (lk 188) Need sõnad resoneeruvad vist vaid siis, kui sellist nähtust kõrvalt vaadata, nagu vaatame meie seda jutustust ehk katku käekäiku.

"Sest armastus nõuab natuke tulevikku, aga meile ei olnud enam muud jäänud kui oleviku hetked." (lk 188) Armastus nõuab tulevikku...

Ma isegi ei tea, miks ma neid sõnu siia kirjutan. kuid ma jätkan (kirjutan juba kogu lõigu): "Rieux teadis, mida ema mõtles ja et ema teda sel hetkel väga armastas. Aga ta teadis ka et armastada kedagi ei tähenda midagi erilist, või vähemalt, et armastus ei ole iialgi küllalt tugev, et tõelist eneseväljendust leida. Seepärast armastasid nad emaga teineteist sõnatult. Ja kord sureb emagi - või tema, Rieux -, ilma et nad kordagi elus oma hellust selgemini tunnistada suudaksid." (lk 298) Selgemini, kordan. Seega kuidagiviisi ikkagi tunnistavad ning mina arvan, et sellest piisab.

Raamatus on tegelane, kes ei leia sõnu, ta kirjutab ühte lauset lõpmata palju kordi ümber ja see piinab teda. Mõistsin praegu isegi, et kirjutada ei ole lihtne. Igatahes palju keerulisem, kui mõelda sellest, mida võiks (kunagi) kirjutada.

Eks see teosest kirjutamine ei saanud ikka päris nii, nagu ette kujutasin, kuid seda oligi oodata. Enne "Katku" sain muide ka Harry Potteri saagaga lõpule. Tahaksin, et saaksin neid uuesti esimest korda lugeda.