Needsamad tänavad

Kondan öistel Tartu tänavatel ja mõtlen, kas on need ikka samad tänavad, kus keskpäevases lõõsas inimesed ruttavad ja peatuvad, kus on õhin ja melu - et ikka kõik tehtud jõutaks - ja kus säravail hommikutundideil kesklinna või mujale astutakse, näod ühtjagu värsked ja mittemidagiütlevad.

Ei saakski aru, kui ei oleks taolist vaikust. Siin vaikuses on kõik kuulda ja nii on õige, mis sest, et midagi ei kosta, mõtteid on kuulda. Ja kui ei oleks taevavärv sügavsinine. Mitte isegi must, suvel ei ole musta. Aga tänavalambid hõõguvad ja see teeb öö liiga ehedaks. Oleks ilma, siis võiks veel kuidagi unustada, et tänavad on ühtäkki uueks saanud ja paluvad, et ma neil minna ei laseks. Aga mida mina teha saan? Peale seisatamise. Vaatan mõnd akent, kust kumab lambivalgust. Nagu signaal, et jah, oleme ikka needsamad tänavad. Aknad on valla, sest ka pimeduses ei lange temperatuur alla kahekümne soojakraadi. Aga võibolla langeb ka. Need on aknad, mille ees saab valges istuda ja kirjutada ja mõelda ja tunda jahutavat tuult madalate puudega teelt. Aknad, millest välja vaadata, et näha suve. Suvekleidid heljuvad ja vabisevad õrnas soojas tuules, noored emad tõmbavad lapsukese kaitseks vankril alla päikesesirmi, muidu istujad istuvad muidu, kas pingil või trepil. Trepil, mille räämas uks viib luitunud puidust punakaspruuni majja, mille kõik aknad on praegu kinni. Nüüd öösel möödun toost trepist ja majast ja valgust on piisavalt vähe, et pead pöörama paneb mind sujuv norsatus. Punase T-särgi ja tumesiniste triibuga dressidega mees lamab näoga seina suunas ja magab. Ootab, et tänavad taas muutuksid. Aga tal ei ole halb siin olla. Kuid mida mina ka tean. Vaatan teda seisatamata, sest tema olekus pole miskit rahutuks tegevat. Rahu on selles hingamises.

Jõuan tänavanurgani ja kõnnin juba nii aeglaselt, et pea seisan. Silman ristuva tänava pool kassi, kes justkui vajub minu poole, rahulikult ja enesekindlalt. Krunt asub tänavakividest mõnevõrra kõrgemal ja kass kasutab liikumiseks vanast kivist piiret ning jõuab minuni. Kükitan. Kolme pruuni laiguga valge kass, kel on nina juures erk arm, nurrub. Puudutab mu jalgu ja ma silitan ta selga. Nurrumine ei lõpe ka pärast puudutust ning kassi silmad vajuvad vidukile. Ei tea, kas ta teab, mis tänavad need on? Mis tänavad need on, tahan küsida. Tead isegi, ütleks kass ja pööraks pea ära. Ikka needsamad. Ära unusta, et see siin pole see, miks sa neid tänavaid armastad. Ära unusta, et sa oled sina ka päevastel tänavail, neil, mida sa ära ei tunne. Tahaksid päevased tänavad hoopis kõrvale jätta, mis? Ja tulla siia, kus on lihtsam. Ei. Need on ikka samad tänavad. Aga kass ei ütle seda kõike, jääb vaid istuma, kui ma selg ees liikuma hakkan. Ei tulegi järele, hea või halb?

Meenuvad kassid Murakami "Kafka mererannast". 

Vahel meelevaldses seisus tekib kujutelm, et võiks ka ju kirjutada. Nagu kirjanik. Möödunud nädalal nägin üht kirjanikku. Istus päikselisel lõunal Emajõe ääres ja kirjutas midagi sülearvutis. Kangesti tahaks teada, mida. Mõni tund hiljem kõndis minust kesklinnas mööda. Ta ilme on alati mingil määral salapärane. Kerge muigega ja mitte kunagi eemalolev. Tal justkui oleks alati keegi, kellele kohe-kohe mõne hetke pärast öelda kõike seda, mis tal mõttes mõlgub. Tal ongi. Aga tegelikult võimalik, et ei ole ka. Vahest ei ole seda, kellele kõike öelda. Miks ma autogrammi ei küsinud?

Ilmneb, et võimalus lugeda kõik Harry Potteri sarja raamatud läbi enne, kui filmi näen, on üsna tõenäoline. Kanal 2 näitab pühapäeviti ja ma polnud siiani ühtki vaadanud. Mõnd juppi vast olin näinud, kuid õnneks ei mäletanud. Nüüd olen näinud kuut.

TV3 on hakanud näitama vanu "Kättemaksukontori" osasid, mis on mulle igati meeltmööda. Viimastest hooaegadest ma eriti ei tea, kuid vanu osasid teame vennaga nagu oma viit sõrme. Maango, Tuvi ja "Leegid peale". Nii mõnus.