Aiad

Mõelgem avarusest, mis koosneb kuupidest, näiteks 216 m³ suurustest. Seinad, põrandad ja laed. Üks taoline kuubistik. Mõelgem, et seinad oleksid läbipaistvad, kummitusseinad, aga seinte jooned, servad oleksid valged. See olekski kogu eksistents. Nagu mudel. Ja siis me elaksime sellises mudelis, kus lähedal on kõik see, mis on minuga ühes kuubis, ja muu on kauge. Ja me vaataksime kuupide servasid ning võibolla mõne kuubi võrra ka kaugemale, kuid mitte enam. Tundukski, et me peame ümbrusest aru saamiseks kasutama kuupe. Need oleksid meie mõõt. Samm ühest kuubist järgmisse ei võrduks sammuga kuubis sees. Aga tegelikult oleksid need samad sammud ja me tajuksime kõike, mida me sinna ruumi suudaksime luua, samamoodi ka kuupide mudelita. Hakkasin sellest mõtlema, kui vaatasin kõnniteelt eramajade aedu. Lihtne struktuur see aed ja enamasti ka lihtsasti ületatav või läbitav, kuid see on meie jaoks nagu kuubi serv. Me näeme seda serva (ja mitte muud ruumi) ja mõistame, et seal on see kuup, kuhu mind ei oodata. Me isegi ei näe sinna õue. Samasugune ruum, nagu siingi pool, sama muru, samad linnud, aga teistsugune. Ja piisabki vaid aiast, et tunda end turvalisena. Tegelikult ainult aiast ei piisa, kuid ta on ikkagi selline turvamüür. Et saaks sinna aia taha või koduseinte vahele, siis oleks kohe mõnus ja lihtne. Oma maailm, ning ununeks ära kõik muu. Hakkasin lihtsalt mõtlema, kuivõrd lähedal on teised inimesed, aga tunduvad puutumatud. Mitte et ma tahaksin kellegi võõra aeda sisse jalutada, ei taha ja selles asi ongi. Tahaksin nende kuupideta elada.

Käisin täna kontserdil. ERMi suvelaval esinesid kaks Mari: Mari Jürjens ja Mari Kalkun. Viimase muusikaga olen vähem kokku puutunud, kuid Jürjens mulle nii väga meeldib. Ei teadnud, kas seda siia kirjutada, aga mis seal ikka, eks jagan. Hah. Ma avastasin ta enda jaoks võrdlemisi hiljuti ja aegamööda, umbes aasta tagasi. Esiti ei uskunud, et suudan eesti muusikat nii jäägitult nautida, ent naudin siiani, iseäranis täna. Mõlemad muusikud kõlasid live'is täpselt niiviisi nagu salvestustel. Ehedalt. Nad teevadki ehedat muusikat, siirast. Publiku soovil esitas Jürjens lisapala "Sõpradele". See on üldse üks mõnus laul, kuid eriti jäävad kõlama sõnad "pole tarvis teil pruukida suud, võime lihtsalt üksteise jaoks olla". Muide, mul on selline kiiks, et mulle meeldivad mõnedest teostest konkreetsed hetked. Ses mõttes, et meeldivad eriti ja jäävad meelde. Vahel mõni sõna, aga veidral kombel ka mõni konkreetne noot, üksainus noot. Ma tean neid noote (minu noote) veel, kui ma neid kuulen, kuid praegu meenub ainult üks. Üks noot "Nuvole bianchist". Ma ei tea nootidest essugi, aga see ei saa olla rohkem kui üks noot.

Kui ma taolistel südamlikel üritustel käin, siis lahkun alati purjuspäi. Üsna ilmselt jään purju. Vaarun, tuigun, vaatan asju imeliku eemalolekuga, mõtlen kiirelt vahelduvaid mõtteid, ei pane lähiümbrust tähele.

Olen mõelnud (ja vististi ka öelnud, kui keegi on vastupidi väitnud), et elu on lihtne. Kipub pahatihti ununema, kuid see on üks neist asjust, mille suhtes oleksin nõus jonnakaks jääma ja lõpuni uskuma.

Teiste blogide lugemine on mulle meelde tuletanud, et siia võiks miskit ka sellest kirjutada, mis vahepeal juhtunud on. Aga palju pole. Õigemini oleks ka, kui tahtmist oleks. Eelmainitud kontsert pole ainuke, mida hiljuti kuulamas käisin. Augustikuu esimesel õhtul esitas Vanemuise sümfooniaorkester Kassitoome orus iga-aastase kontserdi, mis oli ka väga mõnus. Tundsin isegi mõne teose ära. Eelmisel aastal vaatasin ja kuulasin televiisorist. Lõppu esitati Tartule pühendatud hoogne pala, mis tõi näole naeratuse, mis ei kadunud sealt enne kesklinna jõudmist.

Trenni olen samuti ikka teinud. Hakkasin peale jooksukuuriga, mis peaks mind ette valmistama Paide-Türi rahvajooksuks septembri lõpus. Läinud nädalal proovisin üht huvitavat treeningut, mida nägin ühes videos. Seda kutsutakse Murph workout ja ta koosneb järgmistest osadest: alustuseks miil jooksu, siis tuleb teha 100 lõuatõmmet, 200 kätekõverdust ja 300 kükki (sobivaimas järjekorras) ja lõppu veel miil jooksu. Eesmärk on see võimalikult kiiresti lõpuni teha ja selle tarvis peab harjutused juppideks jagama (nt üks ring oleks 10 lõuatõmmet, 20 kätekõverdust ja 30 kükki). Mainitud videos võttis üks mees ette teha 30 järjestikusel päeval üks Murph. Ma proovisin esmalt ühega hakkama saada ning selleks kulus 64 minutit, millega olen ülimalt rahul. Suurimat raskust valmistasid kätekõverdused, kuigi arvasin, et komistuskiviks pruugivad osutuda lõuatõmbed. Julgeksin väita, et selle treeningu sooritamise eelduseks on omajagu jõudu ja vastupidavust.