Kotionu

Suve viimane nädal ja sügis tõepoolest tuleb. Ilm on nagu novembris, ainult puuvõrestikud on rohelisi lehti täis. Mida hämaram ja sombusem päev on, seda rohelisemad paistavad. Kõige rohelisemad on nad siis, kui hakata mõtlema, et sügisilm on kohal; siis nad tuletavad meelde, et suvi pole otsas, homme võib paista soojendav päike. Teiseks on õhtud pimedad ja korteriaknast paistab see kuma, mida ma linna juures vihkan. Too valgusreostuse helk, mis päris otse pea kohal ei põle. Suveõhtutel teda pole näha. Mulle pole see kuma kunagi meeldinud. Võibolla kunagi, kunagi, kui ma linnas ei elanud, vaid seal, kus ei olnud sellist valgust, suurt valgust, mis paistaks kilomeetrite kauguselt. See suurus ja see, et teda vaid vahel harva näha sai, kui pimedas mõne suurema linna lähedale sattuda, muutsid ta paeluvaks.

Mul on siin üks lemmiktänav, mida mööda mulle meeldib jalutada. Ma pole paljudel Tartu tänavatel jalutanud ja küllap ei jalutagi. Aga see on parim tänav, millel jalutada. Minu jaoks. Tähe tänav. Selle ääres pole midagi kommertslikku, mis tähelepanu hajutaks, autoga liigelda pole just eriti meeldiv, kuid jalakäijatele on kergliiklustee, mida ääristavad kaunid puitmajad ning mida eraldab sõiduteest rohelusriba madalate pärnadega. Ma hiljuti märkasin, et need pärnad on, kuigi kahtlustan, et mingi eriline liik või sort, sest nende aastate jooksul, mil ma neist mööda olen kõndinud, pole ma küll kasvu täheldanud. Aga ega puude kasvamist ei näegi mõne aastaga, saati veel, kui need pole enda istutatud. Äkki ongi päris tavalised pärnad. Lehestik on neil ainult päris ladvas, meenutavad vihmavarjusid. Vihmavarju muide ei lähe kunagi siis vaja, kui ta kaasa võtta. Õnnepalu ütles. Kuskil. Ja täna veendusin. Ikka on mõnus öelda ühe või teise asja kohta "kunagi" või "alati". Need on sellised sõnad, mida peab kasutama, sest muidu kaoks justkui siht ära, segadus saabuks, kui mitte ühegi asja kohta ei saaks öelda "kunagi" või "alati". Midagi sellist kindlat peab olema. Mis sest, et homme hakkab sadama, kui ma varju ühes võtan. Täna sain olla kindel.

Olen end ka sel aastal registreerinud Paide-Türi rahvajooksule. Kavatsesin juba läinud aastal osaleda, kuid piirangute tõttu jäeti üritus ära. Ma küll ei mäleta, et oleksin osavõtutasu tagasi saanud. Distants on 13,7 kilomeetrit, vististi igal aastal. Mina nii palju jooksnud ei ole, kuid näen vaeva, et varsti jõuda. Koostasin omale lihtsamat sorti treeningplaani, ka toitumisega olen viimase nädalaga järje peale saanud. Nädalas korra või kaks jooksen, mõistlikkuse piires.

Härra Mustonen tegi kunagi nalja Tallinna bussijuhtide külmaverelisuse üle ja mainis, et Tartu bussijuhid ootavad reisijaid bussile. Siiani kinnitas seda ka minu kogemus, aga eile juhtus, et jäin kesklinnas bussist maha, sest otsustasin lahtiste uste suunas sammuda, mitte joosta. Uste sulgudes läksin üle jooksusammule ja jõudsin seisva bussi kõrvale. Sellest aga ei piisanud (uskusin, et piisab), buss võttis kohalt ja mina jäin äärekivile muigama. Ja minuga koos veel üks proua, kes nähtavasti samuti Tartu bussijuhtide vastutulelikkusse uskunud oli.

Tundsin end võhikuna, vanurina, kellele on nutitelefon kätte antud, kui ei saanud meilile saabunud piletit enam avada, sest Onedrive soovis ühtäkki ligipääsu salvestusruumile. Varem olen pileti saanud avada. Igatahes see juhtus just enne bussile minekut, mistõttu tekkis probleem - mul puudus pilet. Kimbatus. Jooksin iseteenindusjaamani, mille ekraani puutetundlikkus ei toiminud. Teine pult oli hõivatud. Varsti vabanes ja sain oma pileti prinditud. Õnneks ei jõudnud buss veel lahkuda, kuid vabu istekohti oli vähevõitu. Sellisel juhul läheb loteriiks, milliseks kõrvalistmel istuja osutub. Seekordne kaaslane kuulas kõrvaklappidest muusikat (mingit primitiivset tümpsuvat rokki) sellise helitugevusega, et kõrvaklappidest hoolimata kuulsid ilmselt pooled reisijatest tema üksluiseid viise. Mitte just lotovõit. Viljandis vahetasin istekohta. Viljandi juures on midagi naljakat, naiivset. Ta on kuidagiviisi enesekindel oma lihtsuses. Kesklinnas laiub plakat "Kruusliiv. 2,5 €/tonn 7 km Viljandist". Mõjub nii ehedalt, toob maa peale, samas veidi võõrastav. Esimene mõte on: "Ainult Viljandis!"

Lugedes meenus kord, kui isaga rõdult surnud linnu leidsime. Otsustasime ta maha matta. Ei mäletagi, mis lind see olla võis. Tollal mind ei huvitanudki. Ilmselt mingi pakkumise kamba peale tegime, võibolla oli meil isegi õigus. Isa teadis matmiseks kohe sobivat kohta, staadioni taga salus sissetallatud raja kõrval. Seal on männid ja mõned pärnad, veidi kaugemal on tammed maadligi vajunud võrestikega, kust me kunagi ikka tammetõrusid noppisime. Varaseid tõrusid, varsti nad hakkasid juba ise pudenema. Teerajast mõne sammu kaugusel kaevas isa labidajagu sammalt ja muru, ühe mätta. Kühveldas veidi mulda ja asetas millessegi mässitud linnukorjuse auku. Me vennaga saime mulla peale lükata ning selle peale pani isa mätta. Näis, nagu polnuks seal kaevatudki. Enam ei olnud vahet, kas see lind oli elanud või mitte. Meie jaoks mõneks ajaks oli vahet, veider oli olla, ikkagi meie enda rõdul.

Ma olen üpris osav inimestest mõtlemises. Ja unistamises. Mitte et ma otseselt tahaksin inimestest mõtelda. Nad lihtsalt elavad mu peas, vahel isegi, kui ma neid sinna ei tahaks. Hiljem on veider mõelda, et mingil ajaperioodil ma alatasa mõtlesin kellestki. Sest kui ma juba mõtlen, siis alatasa. Seetõttu ma päriselus ka läbi kukkuma kipun. Sest mul on kõik juba läbi elatud, see, mis peaks tulema, aga ei tule. Sellega ei pruugi ma hakkama saada, millegi uuega. Seda polnud script'is.

Meid ikka hirmutati kotionu looga. Vanemad hirmutasid, et me head lapsed oleksime, ja suuremad poisid-tüdrukud, et nalja saaks. Küllap sai ka. Neile. Me isekeskis vahel arutasime, kes neist küla vahel hulkuvatest kujudest siis kotionu on. Variante oli mitmeid. Ei tea, kas keegi neist ka teadis, et ta meie silmis kotionu on? Võimalik, et üldse mitte, sest lapsed kardavad muid võõraidki.

Viimasel ajal magan ma paremini võõrsil. Ei tea, kas ma saan nende teiste voodite kohta "võõrsil" ütelda, igatahes mitte Tartu korteris. Seal pole juba mitmel õhtul und tulnud, õhtu on mõtisklemiseks jäänud. Väikelinnas magan etemini, puhkemajas magasin etemini.

Täna on jälle suvine. Päikeseline ja soe, aga enam ei julgegi nagu jakita õue astuda.