Tubli lõpuspurt

On imekaunis sügisilm. Tuulevaikne, sinav selge taevas ja kolletavaid lehti särama panev päike. Ma mäletan üht ilusat talvepäeva, kui samuti postituse kirjutasin. See oli esimene kord pärast tol suvel kirjutatud postitusi, kui siia veel kirjutada otsustasin. Ja see päev polnudki millegi muu poolest eriline, kui et ilm oli ilus. Aga ta on mul väga hästi meeles. Ka täna on muus osas tühine päev. Vahtrate ladvad paistavad aknast juba sügavalt oranžid, pea punasedki. Oranž ja roheline läbisegi. Kastanite lehed on ammugi pruunidena maha langenud, märkasin eile.

Astunud esimesed sammud õues, tõdesin naeratuse ja hiljem kohati naerugi saatel, et õhk on soe nagu suvel. Suvesoe. Hetketi lasin pilgul ringi käia ja mühatasin naerda - naeruväärselt suvine. Jalutasin tiiru siin väikelinnas. Pihlapuud on viljadest pilkupüüdvalt punased. Jalutasin kõrvaklappideta, täitsa ainult iseendaga. Mõtlesin, kui palju võib olla inimesi, kellele ei tuleks mõttessegi klappidega jalutama minna. Ja kui palju samas neid, kes ei saa muusika või podcast'ita hakkama, olgu kõnni- või jooksusammul liikudes.

Väikelinnas on lausvaikus, taoline ehmatav, kui seda märgata. Sest ega seda ei märka siis, kui päriselt vaikne on, vaid hiljem. Kõnnin veidi ja siis koidab, et ma olen täielikus vaikuses kõndinud. Automürata, loodushelita, inimkõneta. Aga siis enam vaikne pole, kui kuulama jääda. Kuulama, et küll on vist vaikne - ei ole. Ent kui korraks taas end unustada, siis on.

Pean asjakohaseks mainida, et ma ei kirjuta seda ega ka mitut varasemat postitust ühe hooga, ammugi ühe päeva jooksul. Too suvesoe päev oli juba nädalaid tagasi, julgen pakkuda, et 11. september. See on huvitav kokkusattumus, sest just tänavu (eelmisel nädalal) vaatasin kaksiktornide päevast dokumentaale ning juhtunu jõudis tõeliselt kohale. Lood puudutasid mind tõesti sügavalt. Sümboolselt oli 11. september minu jaoks päev olla tänulik, et (maa)ilma kogen.

Kahe viimase päeva ilm on samuti kaunis olnud, iseäranis meelepärane oli see täna, kui võtsin osa Paide-Türi rahvajooksust. Kolmteist ja pool kilomeetrit järjepanu jooksmist on minu jaoks maraton, nagu mu isa õhtu varem mainis. Ehkki tundsin, et see pole võimete piir, siis üpris suur ettevõtmine siiski. Jooks kulges probleemideta ja lõpetasin märksa kiirema ajaga, kui olin endale eesmärgiks seadnud.

Buss Tartusse jõudis jaama vaid minut enne, kui oli väljumas linnaliinibuss Kvartali alt. Hüppasin, kotid näpus, perroonile ja pistsin peatuse poole jooksu. Sprintisin, jõudsin rohelise fooritulega üle tänava ja imestasin, et buss veel kohal seisab. Jõudnud bussist mõne meetri kaugusele, sõitis buss ära. Järjekordne heidutav kogemus bussiliiklusega. Mõne minuti pärast saatis rakendus Google Fit teavituse: "Tubli lõpuspurt!" Sain sammud täis. Tubli küll, kuid väheks jäi.

Kodu poole kõndides on koguni tähti paista. Ei mäletagi, millal Tartus tähti vaatasin, kui üldse.