Lunastus

Lõpetasingi päris ära siia kirjutamise. Aeg-ajalt kirjutasin, aga mujale. Täitsa endale. Hea oli ka. Ega ei tahtnudki siia kirjutada. Kirjutamise tarvis oleks nagu vaja enne mõtelda, aga selleks pole aega jagunud. Vähemalt selliste mõtete, mille oskaks siia panna - pudru ja kapsad on olnud. Ma nüüd vaatasin, et võiks ju kah.

Kõndisin ühel pärastlõunal Rüütli tänaval, inimeste keskel ja puha. Ilm oli ilus, päikeseline. Soe enam ei olnud, aga mõnus. Ja kuulasin üht taskuhäälingut ja naersin südamest, nii et keha vappus ja suunurgad kõrvuni. Mõtlesin siis, et ei tea, mida vastu tulevad inimesed mõtlevad. Et päris napakas. Kohe lahe oli niiviisi laginal naerda. Hakkan isegi seda meelde tuletades uuesti naerma. Mulle küll meeldiks, kui keegi vastutulev võõras kõva häälega naerda lagistaks.

Õnnepalu kirjutas kuskil, et meil eestlastel on aastaajad kui lunastajad. Uued algused. Aina tulevad ja lubavad patud jätta ja uuesti alustada. Muutus, selline klõps, et mõtleme, kuidas edasi, kuidas paremini. Kevad on minu meelest (äkki ka Õnnepalu meelest, hästi ei mäleta) eriti alguse moodi. Pime ja külm aeg saab läbi. Vana maailm saab otsa. Päike tuleb ja linnulaul.

Naljakas, kuidas Õnnepalu teosed on mu jaoks kokku sulanud. Mitte ei mäleta, millisest teosest üks või teine mõte pärineb. Ta vist räägib igas teoses samast asjast. Ma ei tea, mis see asi on, aga see on mulle külge jäänud. Need ühe või teise teose eristatavad omadused justkui kaotavad tähtsuse ja see inimene, kes räägib, on kuulda ja jääb minus kajama. Kogu Õnnepalu looming on rohkem nagu sensatsioon minu jaoks. Hoopis teistmoodi, kui teised kirjandusteosed. Polegi nagu lugemine. Midagi sellist loomulikku nagu hingamine või nägemine.

Tulin taas siia väikesesse linna. Siin on vaiksem kui linnas, pole sagimist, pole autosidki. Saab rahus olla, isegi kui on palju õppida. Esimesel hommikul käisin õues ja kuulsin nii paljude lindude laule. Mõnesid kuulen linnas ka, aga põldlõokest näiteks mitte. Ma päris põllul ei käinudki, aga ma tean, kus nad laulavad ja läksin piisavalt lähedalt mööda, et kuulsin. Kuldnokka kuulsin ja nägin ja rähni niisamuti. Rähni nägin päris lähedalt. Mets- ja rohevinte kuulsin ja isegi leevikest. Leevikest kuulsin hiljem, pärastlõunal, kui teiste lindude laul oli vaibunud. Leevike laulab võrdlemisi vaikselt.

Leidsin selle üksioleku võlu taas üles. See kippus juba ära kaduma. Mäletasin, et nautida on võimalik, aga ei osanud enam. Nüüd sain uuesti käppa.