Tühjusesse

Taevas on täna ilus. Sinine. Taeval on värvi. Hiljuti on ta pigemini hommikust õhtuni hall olnud, kuid täna ta ei rusu niivõrd. Õhutemperatuur on plussipoolel ja on ikkagi võrdlemisi sombune. Räästad tilguvad, puud ei ole kena lumevaiba all. Aga selgem on ja kirjutamiseks ongi selgust vaja. Kui minul selgust pole, siis ma kirjutada ei saa. Vaatan parasjagu filmi "Fred Jüssi. Olemise ilu". Ta suri alles hiljaaegu. Aga minu jaoks on teda praegu sama palju, kui oli varem. See film, mõned teosed, "Ööülikool". Ta ütleb siin: "Pilvi vaadates, taevast vaadates ma satun otsekui niisugusesse ruumi, kus ei ole mingeid mõisteid ja ei ole seal head ega halba, pole seal suurt ega väikest. Ma üleüldse ei mõtle, mitte millegi peale ei mõtle siis." Taolisesse ruumi peab sattuma. Seal on õnnis olla. Mina pole sinna ruumi ammu sattunud. Ja ma ei tea, millal see hetk jälle tuleb. Aga ma veel loodan, et ta tuleb. Siis on vaja, et kõik muu jääks ära. Jääks ära hirmud ja pained ja kohustused. Et oleks vaikne ja oleks päris üksi olemine.

Loen parasjagu jälle Õnnepalu. Tegelikult polegi hiljuti lugenud, aga mulle on mulje jäänud, et siia kirjutades olen ma teda üpris sageli lugenud. Ja ta küsib siin: "Aga võibolla elab su mälu kõigest sellest, mis oli ja mis sa olid - võibolla elab ta edasi?" Mina olen üpris viljakas minevikust mõtleja - mälestustest elaja. Sel aastal on seda vahest olnud isegi enam kui varem. Sest veidi enam kui poole aasta eest suri üks mu pikaaegne sõber. Teda ei ole minu jaoks praegu sama palju, kui oli varem. Kuna ma seekord tean, kes neid sõnu loevad, on mul veidi teine tunne kirjutada. Varem oli ikka tunne nagu kirjutakski päris tühjusesse. Aga tegelikult ka nüüd kirjutan. Sest leht mu ees on tühi ja valge. Ja kui te loete, siis lugege aeglaselt. Laisalt. Ja jätke ruumi endale siia sõnade vahele. Sest selleks mul on need punktid. Kirja saavad need sõnad ja laused ja mõtted järjestikku, aga siin, kust nad tulevad, nad niiviisi ei ole. Ja ei ole nii ka mõtted meie peas.

Mulle meenub üks õhtu suve algusest, millest ma kirjutasin ühe lõigu. Meenus ta seetõttu, et ka siis ma olin ruumis, kus ma üldse ei mõelnud. Kuid too ruum oli veidi teistmoodi kui see, mida Jüssi silmas peab. Too oli dissotsiatsioon. Ja ma panen ka sellest lõigu siia, sest ma jäin rahule sellega, kuidas ta kirja sai.

Lausa pikemat aega oli mul raskusi und saada. Alguses muidugi iseäranis. Siis oli tõesti väga keeruline. Õudusunenägusid mina õnneks ei näinud. Tol ajal ma ei näinud üldse unenägusid. Aga siis ühte nägin, kus Alari ka oli. See oli hea unenägu. Mängisime kooli võimlas jalgpalli, pärast olime üleval koridoris ning vaatasime üle serva teisi mängimas. Nägime, kuidas Alari jalutas mööda kaldteed üles, kuni teda ühe tala tagant enam nähtavale ei ilmunud. See ei olnud halb unenägu. Aga siis, umbes paari nädala pärast, kui mul tekkis see periood, kus ma üldse uinuda ei saanud, siis läksin ma õhtuti välja. Tükiks ajaks. Kõndisin mitu tundi või sõitsin jalgrattaga. Istusin üksinda pargipingil. Sest mõnel õhtul ma kodus istuda tõesti ei suutnud. Kuigi vahel ikka suutsin, siis vaatasin telerit või telefoni. Ja siis ühel õhtul sõitsin kesklinna ja istusin mullu Emajõe äärde rajatud plaažil ühele lamasklemistoolile, lootuses “asjad selgeks mõelda”. Vähemasti paremuse poole. Aga seal sa istud, kui kell on juba peaaegu kümme ja päike veel kusagilt paistab. T-särgiga on soe. Paremkallas on samuti inimestest tulvil. Vahel sa tahad, et ümbrus oleks inimestest tulvil, aga vahel just, et ei oleks mitte kedagi su kõrval. Et mõte saaks minna sinna, kuhu just parasjagu vaja. Aga sinna ta ei lähe niiehknii. Kui ta üldse kuhugi läheb. Sest sa lamad ja vaatad pargipuude latvu ja tardud. Muutud kiviks. Kivikujuks. Ja ei tea sa siis, kes sa oled ega kus sa oled. Siis ei tea sa mitte kui midagi, sest siis sa enam ei mõtle. Sest kivid ei mõtle. Kivid ainult on. Raske on siis olla. Aga parata ei saa. Sest sa oled kivi. Kuid ühel hetkel, enesele märkamata, sa oled jälle maailma osa, nii nagu sa olid enne ja oled alati. Lendab mõni lind või keegi liigutab mõne meetri kaugusel su kõrval. Ja tekib mõni mõte, siis järgmine. Paraku oli “selgeks mõtlemisest” asi siiski kaugel. On siiani kaugel. Selgeks ehk saab mõtlemata. Aga sinna seisundisse tahte jõul ei saa.

Sellest on ju tegelikult hulk aega möödas. Nendest õudsetest päevadest. Päevast, mil ema helistas. Päevast, mil läksin ostukeskusse ja ostsin endale musta triiksärgi ja musta lipsu. Aga nad on mul üsna selgesti meeles ja neid tõrjuda on sageli tulutu. Siiski, nad on möödas ja ma ei tunne end enam nii nagu siis. Seda peab sageli meelde tuletama, sest see teema on justkui suure väega. Võimas. Et kui ta juba pähe tuleb, varjutab ta kõik muu. Näete, nagu siingi. Nagu muud elu polekski. Aga on. On isegi päris õnnelikke aegu. Millal te olite viimati justkui ilma põhjuseta õnnelik? Et saite kerge sammuga kõndida. Samas kui tegelikult ei tahakski sel hetkel kuhugi jõuda. Tahaks olla selles ajas, mis on. Ma mäletan, et kunagi kirjutasin ühele sõbrale, kuidas mina olen vahel niiviisi põhjuseta väga õnnelik. Sel aastal sellist asja tükk aega ei juhtunud. Mäletan isegi, kuidas vahetevahel nägin midagi, mille peale mõtlesin, et selle üle ma oleks õnnelik. Oleksin. Aga ei olnud võimalik.

Selle minevikust mõtlemisega seoses turgatas, et meil paistab olema mingisugune surve hoopis tulevikku vaadata. Mis edasi? Mis nüüd saab? Mina ei tea. Võibolla on asi selles, et mulle meeldib, kui vool mind ise kuhugi kannab. Vastutuseta on lihtsam. Tahan lihtsamini läbi ajada. Ja sellepärast mind on juba mõnda aega ärritanud korduvad küsimused sel teemal, et mis arstiks siis jne. Nad ei tohiks mind ärritada, ma tean. Ja ega minu ärritus pole ka selline, mille ajel ma nähvaksin. Eks ma vastates proovin kuidagiviisi loogilise mõttekäiguni jõuda. Aga noorel inimesel on see surve. Mõnele on see kasulik. Mulle tundub, et mulle pole. Kui öelda "minevikust mõtlemine", võiks mõni vastata, et nii noorel inimesel isegi pole veel minevikku, millest niiviisi heietada. Ma arvan, et on. Mulle tundub, et oleneb, kuidas sellest mõtelda. Kui proovida sellest jutustada, mõelda sellest kui loost, siis saaks mitu raamatut. Mulle millegipärast meeldib jutustada. Sest kui juhtunu üle mõtelda, peab kuulaja/lugeja heaks ka ise aru saama asjade tähendusest. Ja tähenduse anname asjadele meie. Ei pruugi osata seda tähendust sõnastada. Aga see jõuab vastuvõtjani. Ma usun.

Ei tulnud seekordne postitus vist eriti pikk, aga ma olen päris kindel, et see pole oluline.