Hõbeheik ja saunaskäik

Läksin hommikul jala tööle ja mõtlesin, et mul oli õigus. Ei jõudnud see sadu siia itta. Märg ja soe oli. Tänavatel oli lobjakas, selline, kuhu astuks parema meelega kummikuga kui nahksaapaga. Aga ma läksin päris erksasti, mis sest, et ärkama pidi umbes neli tundi varem kui viimasel neljal-viiel hommikul. Ärka enne kuut või ärka kell üheksa – sama pime on ikka. Täitsa mõnus oli pimedas ja vaikuses kõndida. Ma käin viimasel ajal päeviti ka, aga siis on alati müra. Nädalavahetus linnas on ikka hoopis teistsugune kui töönädal. Ma panen seda siiani tähele. Mäletan, et kui Tartusse elama tulin, siis see esiotsa päris üllatas mind. Ma polnud kunagi selle peale mõelnud, et linn võib nädalavahetusel vaiksem olla. Ma tean, et on neid, kes ütlevad, et Tartu pole mingi linn. Nojah. Aga eks ta ikka on kah.

See lumi muide tuli. Ta hakkas ja ta ei saanudki pikka aega otsa. Ei tuisanud, langes vaikselt ja tasapisi. Ja mattis enda alla kõik, mis sai. Tõesti olid tänavad lumme mattunud. Võibolla ma näen selliseid ilmafenomene veidi lihtsakoelisemalt ja muinasjutulisemalt, kuna ma ei liikle autoga. Neil autoga liiklejatel on alati see jutt, et väga ohtlik ja tüütu. Ma usun, et on. Aga see mure jääb mulle kaugeks. Huvitav mõelda, et mõni ei näegi kunagi sellist lund, ei näe üldse lund. Raske ette kujutada, mis tunne see on. Mitte see, et ei näe – siis pole mingit tunnet –, aga et kui esimest korda näed. Mõelda, meie nägime ka kunagi esimest korda lund. Kujuta ette, milline sa tol päeval olid. Jaa (!), ma tean küll, mis tunne see on, sest just selline juhtum leidis aset teoses "Tappa laulurästast". Nirksilm hüüdis aknast välja vaadates: "Maailma lõpp, Atticus!" See teos on mu "raamaturiiulivahes" isegi olemas. Ma tahtsin teda mitu aastat ja siis sealt Vanemuise tänava äärest leidsin lõpuks, 10 euro eest. See pood, mis Kirjanike Liidu maja (ja Psühhoteegi plaadipoe maja) ees raamatuid tänava äärde laotab. Ma tõesti armastasin seda teost kunagi. Ja arvasin, et jäängi armastama ja et see on "minu raamat" elu lõpuni. Ei läinud nii. Aga seda elamust, seda, kui täiuslik see raamat mulle tundus – seda ma võibolla tõesti mäletan elu lõpuni. Võimalik, et läheb inimestega samuti nii.

Poes seisis mu kõrval mees, kes ostis õlut ja hõbeheiki. Hõbeheik on üks kala ja ma tegelikult ei tea sellest kalast mitte midagi peale selle, et ta on. Sellepärast tean, et vanaema juures sai vahel hõbeheiki. Ta ostis seda tegelikult kassile, aga sõi enamasti ka ise natuke ja andis meile ka. Väikeste tükkidena, noaotsaga. Hoides nuga.. teate küll, kuidas. Nii nagu vanaemad alati hoidsid ja hoiavad. Pide peopesas risti ja nimetissõrm lühikesel teral (nüril poolel muidugi). Ja kartulit ja kurki koorides nad tõmbavad selle tera koore alt omale vastu pöialt. Aga nende pöidlad ei lähe kunagi katki. Sest nii on nad teinud väiksest peale. Kurgikoored läksid samuti kassile. Kassid said märkimisväärselt mitmekesist toitu, kuigi juba sel ajal olid olemas ka kassikrõbinad. Aga enamus koortest (ma mõtlen näiteks kartulit ja porgandit) läksid solgipange. Teine pang. Ehkki meie ütlesime pigem solgiämber. Sinna läksid kindlad asjad ja meie alati ei teadnud, kas üks või teine asi läheb solgipange või kuhugi mujale. Aga täiskasvanud teadsid. Enne kui mõni asi sinna pange lendas, see enamasti polnudki solk. Sest mis on solk? Solk on rõve. Haisev. Hoia seda eemal! Ja näiteks kartulikoor pole ju üldse selline. Aga kohe, kui ta jõudis solgipange, oli ta solk. Need kaks pange olidki – solgi jaoks ja vee jaoks. Oli tegelikult veel üks, aga see polnud toas, vaid kaevus. Kaevupang. Kaev asus kohe maja kõrval, köögiaknast näha. Pang oli nööriga pooli küljes kinni ja pooli ajati siis vändaga ringi, et nööri peale või maha keerata. Kaev tundus lõpmata sügav. Sinna ei julgenudki enamasti sisse vaadata. Tegelikult ka ei lubatud, sest oli oht sisse kukkuda. Aga ei pidanudki vaatama, et jube oleks, sest oli ju kuulda. Kolisemist. Aga kaevust vee toomine oli ka maagiline asi. Alati läks alla tühi pang ja alati oli selles üles jõudes vesi. Kust see vesi tuli, polnud aimu ka. Siis oli vist veel pang, millega käidi kaevu ja toa vahet. Sest veepange ei saanud ju alati kohe ära viia, kui otsa hakkas lõppema. Või sai? Või toodigi kaevupangega? Siis oli pang, kuhu korjati must-, puna- ja ka valgeid sõstraid. Ma ei mäleta, millal ma viimati valge sõstra põõsaid nägin. Punasõstrapõõsaid on küll. Ja isegi nii ilusaid, kui oli vanaema aiamaal, sest täpselt samad põõsad kannavad veel vilju sellesama punase maja naaberaias. Ma olen kindel, et need on samad põõsad, sest naabrid ikka jagasid ja ega ei olnud ka palju võimalusi, kust seemneid osta. Võibolla neid oli seal kohalikus poes, siis ostsid nad kindlasti mõlemad sealt. Ja kui ei olnud, kui pidi otsima – siis kindlasti ostis teine ka sealt, kust üks lõpuks leidnud. Naabrite aed ja maja on veel täpselt nii alles, nagu nad olid. Tädi Õie ja onu Ülo elasid seal. "Ülu," ütles vanaisa. See onu Ülo veel elab ja elavad ka tema sõstrapõõsad, mis on tõesti kirjeldamatult kaunid. Aga kaunid on nad seepärast, et sõstraid neilt enam keegi ei korja. Nad elavadki veel ainult, et oleks vaadata. Et oleks värvi veel siin elus, kui enam aiamaale minna ei jaksa.

Hakkasin selle punase maja tubade peale mõtlema ja köögist kaugemale ma ei mäleta. Sellest on väga kahju. Sest ma olen kindel, et ühel hetkel ma veel mäletasin, gümnaasiumiajal ehk. Ja ei tulegi üldse silme ette. Ei kangastu. See köök ja esikki tulevad vaevu, läbi udu. Välisuks oli hoovi pool. Kohe uksest sisse minnes tuli astuda üles väiksest trepist. See trepp tundus tegelikult päris kõrge, aga ilmselt oli ainult paar-kolm astet. Siis oli esik, kus tuli jalanõud jalast võtta. Siin panid vanavanemad jalga sussid. Otse edasi läks ka trepp, see läks pööningule, aga ma ei mäleta, et oleksin kunagi seal käinud. Aga vasakul oli ukseava ja sealt sai otse kööki. Vasakusse seina jäi aken ja akna ees oli laud. Söögitoa ega söögilauaga majapidamises pole mina mitte kunagi elanud ja polnud ka selles majas kumbagi. Oli köögilaud, kus toimetati ja kus ka söödi. Taga paremas nurgas oli pliit. Kuna pliidist pidi toss pääsema korstnasse, siis polnud pliit kunagi vastu välisseina. See oli kasulik ka selle poolest, et siis jäi ta kuhugi keskele ja soojendas seda tuba, mis jäi tolle seina taha, mille küljes ta oli. Seal majas soojendas ta parema seina taga olevat magamistuba. Sest tagumise seina taha jäi tagatuba, kus oli ahi. Seal pidi olema ahi. Tegelikult olid mõlemad toad, mis jäid köögist edasi, tagatoad. Ja kõik see, mida ma siin tagatubadest praegu räägin, on natuke väljamõeldis. Tuletis. Sest ma ei mäleta, millised need välja nägid. Tagatoas oli televiisor ja laud. Malelauad ja maleraamatud. Ma ei mäleta tegelikult neid, aga nad pidid seal olema. Maleraamatuid oli vanaisal meeletul hulgal. Vahetevahel käisid seal majas mingid võõrad mehed vanaisaga malet mängimas. Ja vahel käis vanaisa neil külas. Vahel jäi ta vist väga kauaks, ei tulnud isegi enne järgmist või ülejärgmist hommikut. Siis oli vanaema muidugi väga pahane. Partii kõrvale oli hakatud viina võtma. Vanaisa mängis ka kirimalet. Kui ma väike olin, siis ma ei saanud õieti aru, mida see tähendab. See oli sõna, mida mu isa ja vanaisa aeg-ajalt kasutasid, justkui tähendaks see midagi nii loogilist ja lihtsat, et ma peaksin aru saama. Aga ei saanud. Malemänguks oli ju vaja malelauda ja malenuppe. Kirja teel ju ei saa. Sai küll. Isa rääkis hiljem, et mõnd partiid võis mängida mitu aastat. Ja kui ta enam isegi kirimalet ei mänginud, siis ta mängis kodus üksi. Töötas läbi raamatutesse kirja pandud partiisid ja ilmselt mõtles oma lahendusi sealsetele probleemidele. Ta pani kõik kirja. Tähtede ja numbritega, mis näisid paberil täiesti arusaamatud. Nagu mingid nõiasõnad, mis polnud ju üldse selle mänguga seotud. Mängus olid nupud ja ruudud.

Kahju, et ma sellise ilmaga linnas pean olema. Ilus on küll isegi siit aknast vaadates, aga tahaks ikkagi kuhugi, kus seda päris maailma oleks. Ilma inimesteta. Metsa ja põlde ja loomajälgi lume peal. Saaks ju tegelikult minna kuhugi. Võtta kätte ja sõita. Mul küll autot pole, aga saaks muul moel. Rongiga näiteks. Lõuna poole. Võtaks söögi- ja joogipoolist kaasa ja naudiks. Aga kus sa ikka lähed. Minek ja tulek ju maksavad ka. Pealegi see aken, millal saaks, on kaunis kitsas. Ja selle akna ma magasin juba maha. Sõna otseses mõttes – tukastasin pärast lõunasööki. Seega tore mõelda küll, aga jääb käimata. Edaspidi pole enam aega.

Enam ei ole mul kahju, et täna Tartus sain olla

"Kujutlus, et me mäletame oma elu, nii nagu ta oli, on läbini vale. Me mäletame sealt mõnda stseeni, mõnda häält, mõnda tunnet, mõnda kohta, mõnda inimest. Ei, mitte inimest – inimesestki hetki, lauseid, ilmutusi." Meenutas mu enda lõiku ühest eelmisest postitusest..

Olin jõusaalis just trenni lõpetanud ja nägin riietusruumis üht vanemat härrat, kellel oli kaasas omaenda kingalusikas. Too pikemat sorti, et ikka ulataks. See meenutas mulle, kuidas vanahärrad käisid seal väikekohas reedeti saunas. Vanaisa käis samuti. Saun asus meie kooli pesuruumis ja reedeti pandi ta küdema. Ei pandud tegelikult, elektrikeris oli muidugi, aga sauna kohta peab ütlema ikka "küdema". Vahel vedas ja meie trenn sattus ka reedele, siis sai ise ka sauna. Mina ikka ootasin seda, sest meil kunagi sauna ei olnud. Aga kui ka ei olnud meie trenni reede õhtul, siis minna võis ikkagi. Sest spordisaal oli suur ja isegi kui olid trennid, võis saada ikkagi kuskil saalinurgas midagi teha. Meile väga meeldis niiviisi käia; lihtsalt minna, kuigi trenni polnud. Sulgpalli- ja võrkpallitrennid ei võtnud näiteks mitte kunagi kogu saali ära, siis võis tühjal kolmandikul korvpalli mängida. Enamasti me mängisime korvpalli. Ma läksin sageli üksi, aga selliseid oli veel. Ei pruukinudki midagi kokku leppida, aga sattus väike seltskond. Reede õhtu oli sagedasti lauatennisistide päralt ja sealt läks suur osa ka sauna. Seega pidi natuke enne neid jõudma, muidu oli ebamugav. Saunaaeg oli ametlikult alates neljast, aga tuldi ka varem. Sest see oli pikk käimine ja toimetamine. Pesuruumis oli ka tool (või isegi toolid), et eakamad saaksid istuda. Kaasa võeti oma švammid ja harjad selja pesemiseks. See saunaskäik oli nagu rituaal. Alati samamoodi. Mõned mehed tegelikult sauna ei läinudki, vaid käisid ainult pesemas, aga ikka oli see saunaskäik. Nii oli ta alati olnud. Varasemalt siis, kui saun asus tollest kraanikausiga majast üle tee. See oli üsna suur valge maja. Saun oli ta ammu enne seda, kui mina sündisin; minu jaoks oli ta kurepesaga korstnaga maja. Ta oli lagunenud ja räämas. Õigemini lagunenud ta eriti polnudki, sest ta oli lihtne kivimaja. Aga ta oli heina sisse kasvanud ja seest oli ta kole. Seda ma tean, sest me vahel ikka käisime seal sees. Siis oli tavaliselt ka pahandust. Mõned lasksid seal sees pauke (ilutulestikku). Üks mu sõber astus kunagi oma jala seal teisel korrusel kolades läbi põranda (või läbi lae, kui esimeselt korruselt vaadata). Ükskord pildusime maja kividega ja saime muusikaõpetaja käest pragada. Ta elas sealsamas kõrval, samamoodi vanavanematest üle tee. Aga see pesemas käimine jäi vanaisa jaoks elu lõpuni saunaskäiguks. Päris viimasel korral, kui me teda haiglas külastasime (see oli veel siin Tartus neuroloogia osakonnas), olid tal juuksed kenasti pestud ja kammitud ning habe ajatud. "Eile sai sauna," ütles ta.

Nüüd sai jälle peamiselt lapsepõlvest jutustatud. Võibolla tüütab ära, ma ei tea. Aga ma usun, et kui ma tolle Õnnepalu raamatuga lõpuni jõuan, siis ma enam ei heieta niiviisi.

"Lapsepõlv oli kindel aeg. Seal oli nii palju kindlaid asju."