Kopsuhaige ja mafiosnik

Väljas paistab täna soe päikene. Taevas on selge, üksikud õhukesed pilved. Tuult on täna ka, kohati üpris tugevalt, aga see ei tee ilma kehvemaks. Sest on päike, mis sind tervitab, kui sa näo tema poole pöörad. Ta teeb isegi sooja, teeb pai. Ja tuul on ka peaaegu päikesele vastu, seega sel hetkel ta ei sega üldse. Hea küll, see suur lumi, mis tuli, on jõudnud juba ära sulada. Seepärast oli töönädala ilm väga kole. Märg ja hall, masendav ja tüütu. Aga praegu on ilu. Ilus. Seda päris talve pole õieti olnudki. Suur pakane on (veel) tulemata. Võibolla tuleb ka, ei tea. Ma ei vaata eriti ilmateadet.

Miks on nii, et sageli ekraani ette istudes ja kirjutama hakates ma alustan ilmast? 

Mul polnudki erilist tuju täna välja minna. Ma ei suutnud väga hästi otsustada, mida ma oma päevaga teen, enne kui tuleb õhtul tööle minna. Aga mõned minutid kõndinud, läks mu enesetunne paremaks. Inimesi ja autosid oli vähe. Kõrvaklapid olid mul peas, kuulasin "Rahva oma kaitset". Mõtlesin veel väljudes, kas panen üldse mängima. Üldiselt on nii, et kui ma kuulan, siis ise mõtlen ma vähem. Ja kõndimine on minu jaoks just see aeg, mil mõelda. Aga ma ikkagi panin ja suutsin selle kõrvalt ka veidi mõelda. Jalutasin Pauluse kalmistule. Sinna sisse kõndides ja seal ringi vaadates hakkasin mõtlema, kas ja kui palju surnuaiad erinevad? Ma ei ütleks, et ma suur "surnuaedades jalutaja" olen. Aga ma üritasin võrrelda just suurt (sellist nagu Pauluse) ja väikest surnuaeda. Mu emapoolsed vanavanavanemad on maetud Anna kalmistule, see on tõesti väike koht. Asula ise on väike ja surnuaed ka. Seepärast on seal ka alati vaikne. Tallinn-Tartu maantee jääb küll üpris lähedale, aga ta ei kosta sinna. See Pauluse oma on minu arvates väga halvas asukohas. Ta on liiga tänava ääres, suure müra keskel. Isegi päris sügaval seal sees olles ei saa täielikus vaikuses seista ega istuda. Aga pole vist parata, linnas ei saagi vast paremini. Võimalik, et varem selle surnuaia ümber ju linna ei olnud. Siis polnud kindlasti ka sellist müra nagu tänapäeval. USA-s on vist levinud, et surnuaiad tehaksegi linnast välja. Seal on ka need vajalikud maa-alad nii suured, et linna sisse sageli ei mahukski. Jõudsin teispoolt surnuaiast välja ja kõndisin piki selle serva mööda kergliiklusteed. Surnuaed võiks ikkagi olla püha paik. Et ei oleks kergliiklusteed 3 meetri kaugusel kellegi hauast. Kus elektritõuksidega saab kihutada. Või kus mõnel õhtul kamp noorukeid lärmates mööda lällab. Vaikust ja rahu...

Nüüd, kui see lumi on läinud ja õues jälle soojem (ehkki ega ta päris külmaks ei läinudki), pole talvetunnet üldse. Märtsi ilm on. Võikski olla juba märts. Aeg võiks mööduda kiiremini. Seda ma olen viimase aasta jooksul palju mõelnud - et läheks see aeg kiiremini. Läheks juba palju aega mööda, siis saaks vaadata mõnele asjale tagasi. Praegu ei saa veel nii, praegu on ikkagi värske. Aga siis, kunagi, kui on palju aega möödas - siis on kergem. Kujutlen, kuidas kunagi, mitmed aastad hiljem elab keegi teine siin korteris. Sest ühel hetkel ma kolin ära, kindlasti kolin. Juba tuleval sügisel kolin, sest praktikat tegema ma siia Tartusse ei jää. Juba siis võib see korter jääda sootuks tühjaks. Eluta. Riiulid ja kapid on lagedad, kirjutuslauda pole, televiisorit pole. Pole saapaid esikus ega linu voodil. Selle jaoks, kes siia tuleb, on see lõuend, plaan. Minu jaoks pole ta siis enam midagi. Mingi mälestus ehk jääb, aga eks seegi tuhmub. Hiljem jälle mõtled, et vot, ei tulegi täpselt meelde. See uus tulija ei tea, kuidas siin enne elati. Ega siin midagi erilist ei juhtunudki. Aga siin elati. Õpiti, kokati, söödi, tehti isegi trenni, ka pidutseti vahetevahel. Mõteldi, piineldi. Naerdi. Nuteti. Ja siis tehakse seda kõike jälle uuesti.

Kuulasin ERR-i arhiivist kuuldemängu "Aabitsa kukk". Päris lõbus oli. Mina olen tegelikult kuuldemängude jaoks veidi hilja sündinud. Nad olid moes enne mind. See ei tähenda, et nüüd, täie aru juures, ei võiks nende kuulamisega pihta hakata. Aga nii pole olnud, nagu mu ema oma noorusest neid mäletab. Tema jaoks on nad olnud mäletamist väärt, elamuserikkad, meeldejäävad. Igatahes nüüd üht Kivirähki oma soovitati kuulata. Väga lõbus kuulamine. Kohati. Samas kohati ka kurb. Nii nagu elus vist ongi. Esiotsa paistab küll, et see Mauno on hoopis teistsugune inimeseloom ja temal käivad need asjad teistmoodi. Aga ega ei ole ka. Ses mõttes tõesti on, et tema jaoks on maailm lihtsam. Väiksem. Ja kuna tema tahab, et see maailm olekski lihtne, siis tema muretseb väga selle pärast, et tal oleks tiib, mille all end soojas hoida. See on midagi väga loomuomast. Sest väikesena oleme me ju kõik sellised. Lihtne on olla, kui sulle öeldakse, kuidas olla. Lihtsam on teha nii, kuidas keegi ütleb. See lõpeb muidugi väga pahasti. See isegi üllatas mind kuulates, ma arvasin, et seal suurt püanti ei tule. Aga tegelikult elab ta oma elu nagu iga teine. Tal on rõõmud ja kurvastamised, ta armastab ja peab vimma, kadestab, huvitub, igatseb, unistab. "Ega ma loll ei ole!" ütleb ta korra. Tõesti ei ole. Noh, mõnes asjas on ka. Kuulda sellistest argistest, samas inimesele väga olulistest asjadest sellisel lihtsal, konkreetsel, süütul toonil on väga värskendav. Isegi väga. Hetketi ka väga naljakas. Aga siis ka väga tõsine. Väga paljuga, mida ta ütleb, saab nõustuda. Ta räägib oma aabitsast ja kuidas temal pole ühtegi muud raamatut vaja. Et mujal on kõik need samad tähed ja sõnad, lihtsalt rohkem keerutamist. Et aabitsas pole lora. Ja tõesti, nende aabitsa sõnade kohta saab väga paljutki mõelda. Tal endalgi on palju öelda. Vaat kus saab lihtsaid lauseid lugedes mõelda.

Sain vist suurte spoiler'iteta kirjutatud, et kui huvitab, siis saate veel kuulata. Minna näiteks jalutama ja panna käima. Muide, esialgu arvasin, et sisse loeb Pääru mitte Tõnu Oja. Ma pole kunagi varem märganud, et nende hääled nii sarnased on. Võibolla, kui järgmine kord "Tuulepealset maad" või, veel parem, "Sügist" (seal ta vist mängib apteekrit või rätseppa? ei mäleta) vaatan, siis jälle märkan.

Tegelikult kaks naabrit mul siin on, keda ma näo järgi tean. Kumbki ei ela minuga samas paraadnas, aga ma näen neid väga sageli, vahepeal isegi igapäevaselt ja mitu korda päevas. Üks neist suitsetab alatasa maja ees. Rõdusid selle maja korteritel pole ja akna peal ta vist ei raatsi, jääb kole hais tuppa. Või ei luba naine. Aga ta on peaaegu pidevalt seal trepikoja ukse ees. Veider mees. Peenike ja kõhetu, suure peaga ja heleda juuksepahmakaga. Pea õlgade vahel ja sigarett näpus. Talvel ta on vana punase sulejopega, aga jalas on vahel vaid lühikesed püksid. No mis sa hakkad vahetama, kui ainult korraks vaja uksest välja astuda. Krooniline kopsuhaigus on tal kindlasti ka. Tema alati vaatab mind ja mina teda ka. Teine mees on välimuselt hoopis teistsugune: jässakas, tõmmu, mustade lühikeste juuste ja üsna range ilmega. Mulle tundub, et ta võib olla selle maja omanik, sest ta käib siin mitmes trepikojas. Võib ka muidugi, et tal on siin teistes trepikodades tuttavaid. Äkki tema tunneb oma naabreid? Sagedasti on ta õues oma koeraga. Suur must koer on, kes ei tundu eriti sõbralik. Bussis on tal suukorv ees. Aga sageli jätab too mees koera ikkagi koju, sest ma kuulen ulgumist. Vahel ma ulun talle vastu, et ta nii üksi ei oleks. Seni ma arvasin, et meie korteritel on ühine sein, kuigi tema oma on järgmises trepikojas. Aga täna haiglast koju jõudes ma kuulsin seda ulgumist õues ja vaatasin majataguseid aknaid. Lahti olid hoopis kolmanda korruse aknad. Seega ma tean täpselt, kus see natuke kurja välimusega mees elab. Praegu istus ta bussipeatuses. Koerata. Klapib minu looga. Ta meenutab mafioosot. Mafiosnikut, nagu minu isa alati ütleb. Üle viiekümne on ta, võibolla isegi üle kuuekümne. Äkki ongi juba pensionil, eks ta siis käibki ringi, istub bussipeatuses, vahel sõidab kesklinna (seal ma näen teda ka vahetevahel). Ei saa ju päev läbi toas istuda.

Instagramis soovis üks mu kunagine klassikaaslane kellelegi õnne 18aastaseks saamise puhul ja nimetas seda täiskasvanuelu esimeseks leveliks. Ma ei tea, kas on levelid. Ei ole. Ainult tagasi vaadates on, aga siis me raamistame selle loo nii, et oleks. Siis nad on ikkagi tehislikud. Aga eks kõik mõtestamine on. Ja mida see täiskasvanuelu tähendab? Elad vanematest eraldi? Mina küll tundsin end täiskasvanuna juba sel aastal, kui ma siia elama tulin. Tööl ma ei käinud, aga pidin ikkagi ise hakkama saama. Ja eks see koolis käimine oli ka töö. Hommikul lähed, õhtul tuled. Või on täiskasvanuelu see, kui enda elamise jaoks raha teenid? Või on see mingi viis, kuidas mõelda? Või kuidas käituda? "Käitu täiskasvanulikult!" Paljud täiskasvanud ei oska ju üldse käituda. Jah, mina olen end juba tükk aega täiskasvanuna tundnud. Ja täiskasvanud võivad ka lollitada. Peavadki. See laps, kes kunagi oldi, peab ikkagi elama jääma. Ja jääb ka, ma arvan, et kõigil jääb. Ükspuha, kui hästi sa kõigega hakkama saad ja kui vähe sa tegelikult ellu jäämiseks kedagi teist vajad. Isegi vanast peast mingi osa tahaks kuhugi tiiva alla. Ma arvan. Vana pea kohta ma tegelikult ei tea. Samas mul on endal natuke nagu vana pea. Kui ma väike olin, öeldi mulle ka vahel "väike vanainimene".

Lähen nüüd kinno. Trenni tegin hommikul ära. Homme on laupäev ja täna õhtu on vaba. Lähen üksinda. Mulle kinos meeldib üksinda käia. Praegu meeldib mulle ka mujal tegelikult üksinda.