Punane maja tänava lõpus

Kuulasin Marju Lauristini "Ööülikooli" loengut "Raamatute lugemisest kui kaduvast oskusest". Polnud väga ammu midagi sealt kuulanud. Lauristin ütles, et uuringute põhjal on need lapsed, kellel kodus on palju raamatuid, just need, kes paremini edasi jõuavad. Hakkasin seepeale mõtlema, et ega minul ei olnud kodus palju raamatuid. Vähemasti selles kodus, mida ma mäletan. Meil oli küll raamaturiiul, kuid see ei tähenda tingimata palju. Ainult üks riiul. Ega ma sealt midagi ei lugenud. Ja seegi üksik riiul polnud kaua aega raamatuid täis, vaid sinna mahtus veel. Ühel hetkel liigutati sinna hulk raamatuid vanaema juurest, sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt". See oli kuulus sari, mida isegi mu isa teadis ja oli sealt koguni midagi lugenud (tema pole kunagi eriline raamatulugeja olnud). Need olid nõukogudeaegsed raamatud, mille tagakaantel olid veel hinnad kopikatena kirjas. Kas oli isegi rublades hindadega raamatuid? Vist oli. Selle järgi saanuks isegi valida, et kui väärtuslik raamat parajasti võtta, ehkki enamasti korrelleerus hind lehekülgede arvuga. Vot vanaema juures, seal oli alles palju raamatuid. Enamik olid nõukaajast, aga oli ka päris vanu ja kopitanud teoseid. Need võisid olla isegi esimese Eesti ajast. Tsaariajast vaevalt et oli. Vanaema oli palju aastaid töötanud raamatukaupluses, pensionile jäämiseni välja. Ja sellega kaasnesid mõned hüved, mida keegi muidugi pahaks ei pannud. Siis ei olnud raamatud nii kallid kui praegu. Ja võibolla oli ta nad ka omale ostnud, ega ma ei tea. See oli aeg, kui raamatuid oli nii palju ja nii odavalt, et isegi sellisel väikesel kohal, vaevu linna mõõdu välja andval kohal oli oma raamatupood. 2000ndatel see suleti. Kui ma kooli läksin, siis vist oli veel avatud, aga mitte kauaks. Vanaema luges pidevalt ja mitte kunagi ei saanud tal lugemismaterjal otsa. Paistis, nagu oleks tema riiulid lõputult sügavad, kuna raamatukogust laenutamas ma teda küll kordagi ei mäleta. Lugemismaterjaliks olid tal ka ajalehed ja ajakirjad. Vanaisal rohkem ajalehed, vanaemal rohkem ajakirjad. Tegelikult luges vanaema ka kõik ajalehed läbi, aga ta ei teinud seda niiviisi päev läbi nagu vanaisa. Akna all ja pimedal ajal laualambi valgel. Need lehed läksid hiljem tulehakatiseks. Ahju või pliidi alla. "Pliita", nagu vanaema tavatses öelda. Siin, kus ma elan praegu, polegi mul õieti raamaturiiulit. On ainult üks osa sektsioonkapist, üks riiulivahe. Praegu maksavad raamatud ikkagi piisavalt palju, et ma pean hoolikalt valima, milliseid ma ostan. Seni, kuni mul pole üle sellist raha, mida ma saaks rahuga laristada. Viimastel aastatel ostan ma pigem kasutatud raamatuid. Õnneks on selliseid allikaid. Seal on nad odavad. Ja siis muidugi Õnnepalu ostan. Päris kõike temalt pole ostnud, aga peaaegu. 36 raamatut on minu "raamaturiiulivahes", loendasin nad just kokku. Kõiki neid pole ma jõudnud läbi lugeda. Ja ilmselt ei loe ka.

Praegu ma mõtlen, et kuidas ma küll julgen niiviisi kirjutada? Kirjutada lapsepõlvest ja sellest, kuidas elasid vanaema ja vanaisa. Nagu see oleks ammune aeg ja mina oleks mingisugune kroonik. Ma kirjutan ju täpselt samamoodi nagu Õnnepalu. Kui te loete ta uut raamatut, siis näete. Aga ma olen ju peaaegu 40 aastat noorem. Ja ma kirjutan sellest nii tõsimeeli ja ausalt. See kohutab mind praegu veidike. Jah, väga vabastav on lapsepõlvest nii kirjutada, aga ka väga ebaloomulik. See on ju veider. Või ei ole?

Aeg-ajalt oli vaja vanavanemate juures puid ladumas käia. Selle vastu ei saanud vaielda, tuli käia. Ega alati vist ei tahtnud. Aga vahel tahtsime ka, sest siis sai ka kirvega puid lõhkuda. Seda tuli teha õige tehnikaga, et oleks ohutu ja et end võimalikult vähe väsitada. Puid telliti nii sagedasti kui vaja, enamasti vist korra aastas. Valdavalt oli see suvel, aga võis ka juhtuda, et jäi sügisesse. Mitte kunagi ei tellitud neid talvel, kuna talveks pidi varu olemas olema. Seda pidi hindama enne, kui talv kätte jõudis. Tellimine käis ikka telefoniga helistades. Öeldi, mitu ruumi vaja on, ja siis varustaja ütles, millal jõuaks. Lepiti päev kokku. Sest ega isagi ei saanud iga päev. Kui oli kuiv aeg, võis teha nii, et mees jätab puud õuele ja me läheme siis, kui mahti on. Kelle käest neid telliti, mul pole aimugi. Aga kõigil oli, kellelt tellida. Kui numbrit ei teadnud, siis küsisid naabrilt või tuttavalt. Maja kõrval oli puukuur. Puukuuris hoiti ka teisi asju, aga nimetati seda ikka puukuuriks. Majaelanikud jagasid seda kuuri ja igal majapidamisel oli oma osa, seintega eraldatud. Katus oli sellel hoonel väga vana ja vilets, kippus lagunema. Sinna sai siis ühel aastal mingid lapid juurde pandud (ma ei tea, mis materjal see oli, justkui tartaan). Kuuri ukseava oli väga madal. Kui me vennaga pikemaks olime kasvanud, siis pidime ka meie sisenedes kummardama. Vananedes pidi vanaisa kummardama aga aina vähem. Vanade riitade lõpud oli vaja kuuri sisse laduda. Kuuri sisse ladumine oli üsna lihtne, need riidad jäid püsti, kuna nad olid kolmelt poolt seinaga piiratud. Siis laduda sisse nii palju uut puud, kui mahub. Ja ülejäänud jäid välja laduda. Nende riitadega pidi hoolikas olema. Alla pandi paralleelselt jooksvad raudkangid (et maa ebatasasus riita ühel hetkel kummuli ei lükkaks) ja otstesse löödi samuti raudkangid (või midagi muud tugevat), aga need vertikaalselt maasse. Väiksena polnud meil riida alustamise juurde üldse asja, aga vanemaks saades kaasati meid aina enam. Kui riidad valmis, kaeti nad eterniidiplankudega, et vihma eest vähegi kaitsta. Meie riidaladumisega paralleelselt tegeles vanaisa tavaliselt pilbaste lõhkumisega. Võttis kuivemad halud (täpselt ma ei tea, kas igakord toodi sama puud, aga haaba ja leppa ma mäletan, et oli) ja lõi neid kirvega aina peenemaks. Lõpuks sai ikka väga peeneks. See oligi peen töö, seda meil proovida ei lastud. Kirvel hoiti kinni peast ja löödi ainult väikese hooga. Näpud olid alati terale väga lähedal ja mina ikka imestasin, kuidas ta niimoodi lüüa julgeb. Selleks oli tunnetust vaja. Oli vaja teada täpselt, kuidas su käsi sellel liigutuse ajal liigub. Kuuris oli vanaisal väike kast ainult pilbaste jaoks. Et kui jälle vaja, siis ei pea igakord lõhkuma hakkama. See kast, meenub mulle nüüd, oli mu isa tehtud kunagi mulle ja mu vennale, et seal mänguasju hoida. Mänguasjakast oli see. Seda ei läinud meil ühel hetkel enam tarvis. Kui puud olid lõhutud, oli tavaliselt vanaemal söök valmis. Vahel sai see valmis varem, siis pidi mõneks ajaks töö pooleli jätma. Ja juhtus ka nii, et tuppa minnes oli söök alles valmimas ja tuli aega parajaks teha. Kõigepealt tuli muidugi käed ära pesta. Sellega oli tihti palju tööd, sest käed said sageli nii mustaks, et seebiga neid puhtaks ei saanud. Siis andis vanaema söögisoodat, see toimis alati. Selles kodus oli neil õnneks juba ka kraanikauss. Veel enne seda oli olnud veepang ja veetops. Viimane oli selline pidemega ovaalne nõu, mida kasutati ainult vee võtmiseks veepangest. Kui tahta sooja vett, tuli pliidil soojaks lasta. Veenõu võtsid nad kaasa ka sellesse kraanikausiga koju, vanaema isegi vahetevahel jõi sellest. Seda oli alati naljakas vaadata. Söögiks oli enamasti supp või kotlet kartuli ja salatiga.

Seda nende eelmist kodu ma mäletan kahjuks hägusemalt. See oli nende jaoks tegelikult rohkem kodu, seal elasid nad kauem. Punane maja tänava lõpus. Sealt edasi oligi ainult põld, mille ette jäi veel kibuvitsahekk. Selle hekiga oli ka kõiksugu jama, sest see oli okkaline ja sinna sisse minna (või sagedamini sisse kukkuda) oli valus, kuid pahatihti lendasid või veeresid sinna ka mõned asjad, mida me väga tagasi tahtsime. Siis täiskasvanud aitasid. Ja kuna sealt hoovist kaugemale jäid ainult põllud, nägi sealt ka lähima naaberküla kortermaju. "Näeb metsamajandit," ütles vanaema, sest tolles külas asus saekaater ja puidutööstus. Seda kutsuti vanasti metsamajandiks. Need, kes sel ajal elasid, kutsuvad seda tänini selle nimega. Ka seal oli neil kuur, ka punane. Tollel kuuril oli ka teine korrus ja sealt on mul hästi meeles jalaga ringi aetav käi. Siis oli see vajalik riist, sest osa maad oli vaja niita vikatiga ja seda tuli teritada. Oli ka väiksem käi, millega sai käsitsi teritada, ja kui teritada oli vaja ainult natuke, siis oli sellega kindlasti mugavam. Aga meile pakkus see ringi keerlev aparaat rohkem lõbu. Veel oli sellel krundil aiamaa ja õunapuud. Aiamaal olid kartul, porgand, sibul, kurk, sõstrad, tikrid (ehk karusmarjad, aga niimoodi polnud meil kunagi kombeks öelda). Seal vanaema toimetas. Ja kuna oli palju sellist toimetamist, siis oli vaja kalosse, mida alati esikus leidus. Proovisime neid kalosse vahel enda väikeste jalgade otsa ajada. Siis olid meie jalad siiski liiga väikesed, et nende kalossidega ukseesisest kaugemale jõudnuks. Muru peal tulid nad alati jalast ära. Nii väikesed olid meie jalad siis. Sellepärast ka mälestused hägusemad. Suvel sai muidugi ka paljajalu. See vanaema aias toimetamine ei tundunud kunagi vaev. Seda tehti kergusega.

Võtsin endale pleedi peale. Väljas läks jälle miinusesse ja tulevatel päevadel lubab hulganisti sadada, kuigi ei tea, kui palju sellest sajust siia idapoole jõuab. Radiaator on mul külm. Sellel on küll see keeratav julla, kust saaks ta soojaks lülitada, aga võtsin hoopis teki peale. Nii on kuidagi õdusam. Kui ma mõtlen praegu sellele ajale, kus vanavanemad veel elasid ja kus neil oli aiamaa ja kibuvitsahekk, siis mulle meenuvad ainult head mälestused. Ühtegi halba ei tule pähe. Võiks ju hiljem ka nii, aga ei. Kui tead rohkem, siis jääb meelde ka rohkem. Ja teada rohkem tähendab vist teada rohkem halba. Toona me ei teadnudki, mis on halb. Tegelikult meenus üks asi küll, mis polnud üldse hea. Vanaemal olid ju kassid, aga aeda polnud. Õu oli, aga polnud aiaga piiritletud. Sealsed kassid olid tegelikult väga targad, aga nad ikkagi aeg-ajalt kadusid. Jäid rebaste kätte, nagu vanaema tavatses rääkida. Ma ei teagi, kas ma mäletan ka mõnd päriselt kadumist või ainult vanaema lugusid nendest. Aga siis võttis vanaema alati kuskilt uue kassi. Koera tal ega meil kunagi polnud. Ta pidas ka selles kraanikausiga kodus kasse, algul kaht, hiljem üht (kui üks oli aknast plehku pääsenud). Mulle see kass kunagi eriti meeldima ei hakanudki, sest ta oli jube kartlik. Peitis end alati ära ja katsuda ei lasknud. Praegu ta kindlasti mulle meeldiks. Huvitav, ma ei mäletagi, mis temast sai. Sest siis ta vist veel elas, kui vanaema ära suri. Vanaema suri ebaõiglaselt vara. Tema oli elu lõpuni noor inimene, selline, kes võiks elada veel 20 aastat. Ehk siis terve elu. Ja noor oli ta sellepärast, et ta oli tark, tema vaim ei vananenud, ei väsinud. Lõpuks ta polnud muidugi enam päris noor, isegi minu noored silma märkasid, et ta jääb vanemaks, ei jõua meiega enam vanatädi juurde jalutada ja käib toast väljas vähem. Ta jäi 72aastaseks. Kui vanaisa üksi jäi, elas ta mõnda aega veel selles samas majas, aga kas kass ka? Jah, nüüd tuleb meelde, oli küll kass ka. Vähemalt oli tal seal keegi. Aga kui ta ühel hetkel sealt korterisse ära tuli kolida, siis andsid mu vanemad vist kassi kuhugi ära. Korterisse polnud kass lubatud. Ja see kass poleks tulnud ka. See kass kartis kõike, mis tema tubadest väljapoole jäi. Nüüd pole ka vanaisa. Pole ka neid punaseid maju ega seda kibuvitsahekki tänava lõpus. Minus on nad õnneks olemas ja seda kirjutamist ma sellega ühtlasi õigustan. Ma tahan, et nad veel oleksid minus, ja kui ma ei meenuta, siis neid varsti pole. See kraanikausiga maja veel seisab, kuid tühjana. Hoov on kinni kasvanud ja kuurikatus minu meelest sisse kukkunud. Ümberringi on seal elu, mille keskel on see krunt kui unustuse oaas. Keegi ei pane teda seal tähele. Peale meie, kes me mäletame.

Tuleb välja, et ma päris päev läbi kirjutada ei suuda. Võibolla ei suudetagi. Küllap ei peakski suutma. See on küll mõttetegevus, aga veidi on ta ikkagi ka jõudeolek. Ja Lauristin rääkis ka seal loengus, et vaimset pinget vajame me rohkem kui vaimset mugavust. Füüsilise pingega on mu arvates samamoodi. Midagi on vaja teha. See jõuab kohale muidugi ainult siis, kui vaba aega on nii palju kui minul sel nädalal. Need viis-kuus üksi veedetud päeva on väga vajalikud olnud. Ja nagu näha on nad mind ka mingile kirjutamissoonele, loovuse lavale nüginud.

Viisin mõned rõivad Uuskasutuskeskusesse. Mul oli jopesid juba ülearu. Kaks tükki olen sõbralt saanud ja ühe sügisel ostsin võileivahinna eest. Seega kui vahepeal on juhtunud keegi külla tulema, siis on tükk tegemist olnud, et kõik palitud esiku nagile ära mahuksid. Mingi ajani oli mul seal ka riidepuudest puudus. Siis sõbrannad sügisel käisid külas ja ütlesid, et ma ostku juurde. Ma võin ses osas päris rumal inimene tunduda, et ma vajan sedasorti suunamist. Päris äpu ma vist ei ole, tõesti olulistest asjadest suudan oma peaga mõelda. Vanasti oli nii, et minu vanad riided sai omale mu vend, sest ta oli minust väiksem. Kui ta nad nõustus võtma. Vahel veidi sunniti. Sest ega ta ei tahtnud neid, mis varem minul olid olnud. Ta tahtis päris oma asju. Ühel hetkel see olukord pöördus. How the turntables... Ta kasvas minust suuremaks ja lõpuks hakkasin mina hoopis tema vanu riideid endale saama. Ma võtsin enamasti hea meelega (kui meeldisid). Aga nüüd on vist ka see aeg läbi saanud. Praegu mõtlen, et ta on vist ka kasvamise lõpetanud, sest ma pole ammu midagi saanud.

See on päris harukordne asi siin. See dialoog minu ja sinu vahel. Ma arvan, et kellegi teisega koos olles, temaga suheldes, on inimene ikka natuke teistmoodi kui siis, kui ta on päris üksi. Millega ma ei taha öelda, et ma pole päris mina siis, kui ma teistega olen. Olen ikka. Aga üksi olen ikka natuke isemoodi. Ja siin sa saad seda näha (või noh, lugeda). Sest need mõtted, mis siia saavad, on mõeldud üksinda olles, sootuks vaba olles. Päris äge.

Ma ei tahtnud uue postitusega kiirustada, aga kuna siia sai kirja juba omajagu, siis jätan ta nii. Siis jääbki mulle endale ka näide sellest, kui palju on võimalik ühe päeva jooksul kirjutada.