Uued linnad

"Imelik, kuidas tulevad inimesed meie ellu. Nad tõesti tulevad. Saabuvad ühel päeval kohale, nagu saabutakse tundmatule maale, uude linna. Meie olemegi nende jaoks see uus linn, aga nad ei tea veel seda.” Imelik, mina olen alati teistpidi tundnud: et mina olen see, kes tuleb teiste ellu. Ma nii väga ei märkagi, et keegi mind niiviisi avastaks, minu juurde jõuaks. Mina ikkagi saabun aeg-ajalt mõnele sellisele tundmatule maale. Esialgu ma vaatan seda maad, seda linna natuke eemalt. Imetlen. Siis ma võibolla tõesti ka saabun sinna, aga mitte kunagi ma ei tunne, et see linn oleks minu. Ja nendes linnades on alati justkui rohkem elu kui minus endas. Alati on nad midagi minust suuremat. Mulle meeldib see. Meeldib, kui ma saan anda sellele linnale midagi. Hea on, kui saan. Aga enamasti tunnen ma, kuidas see uus linn hoopis annab mulle. Annab mulle elu. Ja mina armastan neid linnu seepärast. Ning aeg-ajalt jälle imestan, et kuidas mul nüüd siis nii vedanud on, et mulle sellist maad, sellist linna näha on antud. Kuidas minul sellises linnas on lubatud olla? Isegi kui ainult natukeseks.

Vahepeal läks elu jälle romantiliseks. Sellega ma mõtlen “romaanisarnaseks”. Ilukirjanduslikuks. Muinasjutuliseks. Aga mitte selliseks, millised on muinasjuttude lõpud. Sest need on ikkagi ilusad ja head. Minu muinasjutt on praegu rohkem seal faasis, kus sa mõtled, et “nii kole, siit läheb küll ainult paremaks”. No ega ta ei ole tegelikult nii kole. On ka koledam olnud. Istun öösel ekraani ees, sest und ei ole. See ei ole tavaliselt hea märk. Ja öösiti mina üldiselt ei kirjuta, aga praegu tunnen, et on viljakas tund. Kujutan ette, et paljudele, kes päriselt kirjutavad, on selline tund sagedasti viljakas. Kujutlen, kuidas praegu siin Tartuski istub keegi samamoodi ekraani taga (või ka päriselt pliiatsiga paberi kohal, ehkki nii enam ei kirjutata) ja tegeleb millegi sarnasega. Aga tema paneb kirja midagi, mis päriselt millekski saab. Sest need minu sõnad siin ei saa millekski. Saaksin nad kerge vaevaga ära kustutada ja poleks sellest midagi. Kadunud. Kaduv on ka muidugi romantiline. Püha. Rohkem on püha sageli see, mis on jääv. See millele saab loota, mille juurde saab tagasi tulla. Aga lõpuks on püha just see kaduv. Kui teada temast. Kui ta kaob enne, siis ei tähenda ta midagi. Sest pole seda, kellele ta midagi oleks. Aga ma ei kustuta. Mul on oma tekstidega ikkagi alati mingi side. Harva juhtub, et mulle ei meeldigi, mis ma kirja panin, aga ka sel juhul on side. Enamasti meeldib. Ja mitte kunagi ma ei muuda enda tekste hiljem. Ei paranda ega lisa midagi. Ei toimeta, nii öelda. Nii nagu nad esimese pintslitõmbega saavad, nii nad jäävad. Nii nagu on alati sõnadega, mille välja ütleme – neid tagasi ei saa ega teiseks ei tee.

Mulle tundub, et põhjus, miks kõik Õnnepalu teosed paistavad mulle samast asjast rääkivat, peitub selles, et ta räägib oma tõde ja see meie tõde on meis olemas vist kogu aeg. Ta enamasti isegi ei proovi juurelda, kas see, kuidas talle tundub, läheb kokku mingi üldisema, levinuma arusaamaga. Ta räägib surveta. Ja nii ei survesta ta ka kedagi teist. Praegusajal kipub olema seda survet, et pane tähele, mida ütled! Et vaata, et sa valesti ei ütle! Vaata, et sa ei valeta! Aga ma ei valetagi; minu jaoks on see tõsi. Seni kuni ma usun. Ja sel ajal, kui ma loen, ma usun. Jah, hiljem muidugi… võtaks pulkadeks lahti, mõtleks, vaidleks, analüüsiks. Aga tema teoste puhul ei ole mõtet. Ei saa sealt midagi. Või noh saab, kes tahab. Teadlased saavad. Aga enamiku meie jaoks pole raamatu lugemine töö, saati veel Õnnepalu lugemine.

Enam pole öö. Pole ka enam päev. Või veel napilt on. Praegu ei jagu seda päeva eriti kauaks. Ja kui ongi valgus, siis on õues ikkagi hall. Nüüd ka sula. Eks ma olen ka ise süüdi, võiksin sellest päevast rohkem saada, kui läheksin varem magama ja ka ärkaksin varem. Kasutaks päeva ära. Huvitav, miks me peaks kõike kasutama?

Bussis oli üllatavalt palju inimesi. Selle liini buss, mis siia Karlovasse tuleb, on enamasti pooltühi. Kunagi, gümnaasiumiaastatel, see oli siis umbes 6 aastat tagasi, olid bussiliinid teised. Siis tuli minu hommikuse bussi peale meeletul hulgal rahvast. Sest paljudel polnud muuga minna. Toona olid ka bussid teised, vanemad ja kitsukesed. Minu peatuses polnud buss veel puupüsti täis, kuid järgmiste peatustega jõudis asi sageli selleni, et inimesed kas jäid maha või surusid end jõuga rahvasumma. Olukord oli lihtne: kui buss oli nii täis, et uste avanedes paiskusid reisijad välja, siis sa jäid maha. Ebaõiglane, jah, aga polnud hõlpu. Muidugi olenes ka sellest, kui nahaalne sa olid. Kui väga sa olid nõus teistele veel rohkem ebamugavust põhjustama, et endale kasu saada. Ehkki ebamugav oli niiehknii ja kui oodata järgmist bussi (mis tuli minu meelest alles poole tunni pärast), siis polnud sealgi garantiid peale pääseda. Mina oleksin üsna sageli maha jäänud, kui pidanuks ühest nendest peatustest peale tulema.

Peatusest, kus ma aga praegu väljun, tulevad paljud inimesed minuga samasse või vastasmajja. Maha astudes algab otsekui võidujooks. Kes millise taktika valib? Kas kohe ületada ka ristuv tänav või minna veidi jalgteed? Kas lõigata üle muru? Ükspäev läks üks naisterahvas koguni maja taha.. Ei tea küll, kuhu tal sealtkaudu kiirem tee oli. Seekord olen võistlejaterivi eesotsas, kuid konkurent hingab kuklasse. Alati sa loodad, et ta pöördub mõnesse varem kätte jõudvasse trepikotta, kuid ei. Konkurent tuli minuga samasse trepikotta. Naaber. Mina ei tunne oma naabreid. Tere ikka enamasti ütlen, aga ega ma vist ühtegi ära ei tunneks. Väikekohas ei saa nii, seal peab naabreid tundma. Vahel lihtsalt seetõttu, et pole kedagi muud, keda tunda. Saad vähemalt naabrigagi juttu puhuda. Naabri tundmisest on muidugi ka kasu. Tema võib olla teab midagi, mida sina ei tea. Kindlasti teab. Sest väikekohas teatakse. Ja kui sa oma naabreid ei tunne, siis ära arva, et nemad sind ei tea. Sind teatakse igal juhul. Ja siis oled sa neile see, kes naabreid ei tea. Väljajäetu.