Veel Õnnepalu

Veel Õnnepalu: “Elud mitte ei lõpe, vaid jäävad pooleli.” See kehtib ehk mõne elu puhul rohkem kui teise. Kuna meil siiski on mingisugune vaikimisi arusaam, millest üks elatud elu tehtud on. Mida sealt leiab, kui tagasi mõelda. Kui meenutada ja leida, et kogetud sai selle üldise raamistiku järgi, võiks öelda, et elu saigi läbi. Lõppes. Kas tehtud said need asjad, millest unistati? Kas kahetsetakse? Kas midagi jäi tegemata, kogemata? Kui jah, siis jäi pooleli. Kuid alati jäi. Jääbki. Ja siis jääbki elu pooleli. Mõeldes niiviisi noore elu peale, mis jääb pooleli… Väga kurb on nii mõelda. Aga võibolla on sellest võimalik mõelda veidi teistmoodi? Et see lugu, mis nüüd jäi pooleli, kuid mis oleks võinud jätkuda, otsekui kestab edasi. Igal juhul kestab. Õnnepalu kujutab seda siin kui rongilt maha astumist. Oma peatuses. Ja see rong ei jää kunagi seisma. Ei alanud see reis kellelgi sealt, kus rong sõitma hakkas, ja ei lõpe ta kellelgi lõppjaamas. Sõit kestab, aga meil on oma peatused. Ja me ei sõida kogu teekonda. Et saaks lõpuni. Aga meie sõit ei jää pooleli. Meie sõit lõpeb meie peatuses. Ja see ongi kogu sõit. Kus oli rong enne ja kuhu ta edasi sõidab – ei tea.

Õnnepalu kirjutab, et noore inimese jaoks on surm vaid romantiline sõna. Ta on justkui kauge. Tegelikult ta ei ole, aga ta tundub. Tegelikult on ta kogu aeg sama kaugel. Aga kuna ta noorele, sh mulle, tundub ikkagi kauge, siis on ta tõesti romantiline. Mõistatuslik. Tähenduslik. Temast ei saa mõelda nii, nagu saaks siis, kui ta oleks lähedal. Teda ei näe. Nagu peidaks ta end tihedas uduvines. Siis me saame teda ette kujutada, karta. Sest tegelikult inimene ikkagi kardab surma. Enamjaolt. Minult just küsiti sama mõttega küsimust. Kas ma tahaksin edasi elada, kui jääksin kaelast allapoole halvatuks. Ma olen sellega seotud olukorrast mõne inimesega vestelnud ning kõigilt on ühel hetkel kõlanud sõnad "Mis elu see on?". Mina tahaksin. Elada. Seepeale küsiti "Miks?". Aga ma ei tea. Ma arvan, et ma ei oskakski seda kunagi öelda, aga mida ma just väga kindlalt tean: mina tahaksin edasi elada. Väga võimalik, et päriselt sellisesse olukorda sattudes oleks mul teistsugune seisukoht.

Ja me ei suhestu surma endaga, vaid selle ideega, mis meil temast on. Hiljaaegu sattus kuskil ette tsitaat, mis väitis, et olemata armastuslugu on poeesia. Luule. Poeetiline ongi see, mis on olemata – see, mis on kauge. Ja need olemata asjad on meil pidevalt kogetud hetkede vahepeal. Eriti hästi ilmnebki see siis, kui me hakkame olevast mõtlema. Et näiteks kirjutada. Mõtted ja arvamused olevaga segamini. Kujutlused. Ja sellest olemata asjast on hulga lihtsam kirjutada kui olevast. Õigemini, ei ole lihtsam, aga tuleb poeetilisem. Sest see on kauge ja romantiline. Kirjutada kaunisti sellest, mis päriselt on – see on keeruline. See on oskus. Oskus, mida minul on enda arvates tegelikult vähe. Kui minul mõni kirjatükk hästi välja kukubki, kipub see ikka olema millestki ähmasest. Kaugest. Ta on oma, aga ta on kauge. Ütlesin kunagi nii ühe suvise seikluse kohta, mille sõpradega ette võtsime. Ütlesin ehk siis kirjutasin. Ega ma sõpradele ei öelnud.

Paljusid asju me tegelikult ikkagi ei ütle. Paljudel põhjustel. See võib olla hea omadus – hoida keel hammaste taga. Hetkedel, kus sõnadest, mis kupli alla võivad isegi paista tõestena, oleks rohkem kahju kui kasu. Vahel jääb pidurdusmehhanism muidugi puudulikuks. Samas võib sellest omadusest olla ka palju kahju. Õigemini võib hea olemata jääda. Head sõnad tuleb valjult välja öelda. Ma olen selles aasatate jooksul tublisti arenenud. Mõeldes heast: kui palju head jääb sellele rongisõidule? Kas siis kupeesse sisse või ka akna taha, kõigest silmale näha. Mulle üldse ei meeldi, kui teksti autor mulle midagi selgeks teha või mind tegema panna üritab, aga ma väga lahkelt ja leebelt, üldse mitte sunniga, soovitan too küsimuse peale mõelda. Minul näiteks on õnneks või kahjuks selline pea, mis tahab väga meelde jätta kõik need ilusad hetked, mida ma selle sõidu ajal kogen. Ja siis ma meenutan neid. Mersault ütles Camus' teoses "Võõras", et piisaks ühest päevast elust ning sellest võiks inimene sada aastat vangis ära elada. Mõni teine ei ole selline; tema tahab, et alatasa toimuks midagi, ja elab sellest. Mulle piisab mõnest hetkest. Mõnest inimesest vahetevahel. Mõnest kohast. Mõnest mõttest. Mõnest reast. Ja siis on mõneks ajaks rahu majas. Saab meenutada. Kogu selle meenutamise ajal sõidab rong muidugi edasi. Äkki ma jäin vahepeal millestki ilma? See paistab olema levinud mõte. Tahaks ju kogeda. Praegu ma ei oskagi selle kohta midagi öelda. Mulle piisab mõnest hetkest.