Bussiga koju

Suust õhkub auru ja nina on värvunud punaseks. Poiss seisab bussipeatuse märgi all ja uuristab saapaninaga lume sisse süvendeid. Ta ootab rahulikult ja peletab igavust. Seljas on sinine seljakott, mis paistab peaaegu sama suur kui poiss ise. Rihmad on pikaks lastud ja kott ripub osalt üle tagumiku. Aga ta pole nõrk poiss. Ja ega kott pole asju täis, seal on suurem osa õhk. Poiss on küll pisike, aga mitte enam esimese klassi õpilane. Ta käib juba kolmandas või isegi neljandas ja on juba üksinda käimisega ära harjunud, see ei heiduta ega hirmuta nii nagu koolitee algul. Tal on kaugelt käia, aga sellest pole midagi. Pärast kooli saab jääda pikapäevarühma ja sõpradega aega veeta. Vanemad on öelnud, et nii on parem. Ja eks ta on ise ka mõelnud, et kui lähekski kohe pärast neljanda või viienda tunni lõppu koju, võib ju igav hakata. Sest naabrimaja poiss ei pruugi ju enne õhtut jõuda. Siis vahi toas ja proovi tegevust leida. Talvel ju pole üksi õue nagu asja. Koolis ta selle poisiga ei mängi, sest too on aasta jagu noorem.

Tulebki see buss kooli suunas, millega ta koju saab. Ühtegi autot tänaval pole. Mõned autod seisavad koolimaja ees parklas, aga linn on vaikne, autotee on tühi. Kui välja arvata see helesinine buss, mis ümber nurga nüüd paistab. See liin alustab, nagu teisedki, bussijaamast, aga pöörab ja tuleb kooli eest läbi, et õpilased peale võtta. Ent seekord on poiss ainsana bussi ootamas. Buss jääb seisma ja uks otse poisi ees tuleb kerge vurtsuga lahti. Poisil on juba bussikaart käes valmis ja ta astub bussi. "Tere! Vana-Jaama," ütleb ta ja viipab kaarti tuvasti ees. Bussijuht teretab vastu ja vajutab ekraanile. Ta tegelikult juba teab poisi peatust, aga pidi ootama, sest neil on uus süsteem – peatus tuleb sisse lüüa pärast piiksu. Ta teab paljude sõitjate peatusi peast, kuna on juba palju aastaid sõitnud ja reisijad on ju suures osas samad. Kõik teised bussijuhid on sõitnud veel kauem, aga see ei tähenda. Aastaid polegi niivõrd palju vaja, et peatused pähe kuluksid. Selle poisi peatust teab ta samuti juba ammu, sest sellesse peatusesse ei sõida eriti kedagi. Õigemini ei sõida üldse mitte kedagi peale tollesama ja ühe teise poisi, sest seal kandis pole palju majapidamisi.

Poiss võtab pükste taskust krõpsuga rahakoti ja paneb kaardi tagasi. Ta lükkab seljakoti seljast ja istub esimesse ritta paremale poole. Buss on peaaegu tühi, tagapool istuvad vaid kaks vanainimest. Bussijuht vajutab nupust ukse kinni, lükkab sisse teise käigu ja buss võtab kohalt. Juht vaatab peeglist poisi poole ja mõtleb, miks ta nii vara koolist koju sõidab. Kell on 9.06. Poiss ei võta kohe telefoni välja, nagu paljud teevad. Vaatab aknast välja, paistab terve. Haiguse tõttu justkui ei tundu koju sõitvat. Bussijuht mõtleb juba küsida, aga ei hakka kohe last tüütama. Sellele bussijuhile meeldib reisijatega aeg-ajalt juttu puhuda. Paljud on ju omakandi inimesed ja mõned saanud tuttavateks just bussisõitudel. Ta teab nende elusid ja nende lugusid. Ja muidugi nende peatusi. Eks see hommikust õhtuni roolis istumine ja üksluise, tuttava tee vahtimine pole ka lihtne. Kuidagi peab seda endale põnevamaks tegema. Selle jaoks on hea rääkida ja kuulata. Taksojuhtidel on vast samamoodi. Vähemasti oli. Paistab, et tänapäeva taksojuhid on pigemini vait. Ega eestlasele ei pruugi ju meeldida mingi suvalise taksojuhiga mõttetut juttu ajada.

Buss veereb aeglaselt edasi. On külm ja libe ja seetõttu on bussijuht ettevaatlikum. Sõidetakse mõned minutid. Siis bussijuht ikkagi küsib: "Kuidas siis tänased tunnid nii vara läbi said?"

"Täna polnudki kooli. Tuli välja, et täna on e-õppe päev, aga ma ei teadnud."

Bussijuht ei ütle esiotsa midagi. Poisi öeldu pakub talle nalja, aga pole kena naerda. Ilmselt oli poisil juba niigi piinlik öelda. Tal hakkab poisist kahju. Aga poiss on vintske. Tundub, et see juhtum teda ennast palju ei kõiguta. "On nii, kuidas on," võib ta mõelda. Kui bussijuht nüüd mõtlema hakkab, siis kõlas poisi hääles isegi veidi eneseirooniat. Sai äkki isegi aru, et täitsa naljakas apsakas. Ja vaevalt ta selle hommiku üle kurb on – kooli ju pole. Õieti, teoreetiliselt peab ju kodus õppima, aga see pole mingi koolipäev. Niiehknii antakse iga päev kodutöid.

"Ahah... Et e-õppe päev. Siis on küll jama, et ilmaasjata sõitma pidid," ütleb bussijuht lõpuks.

"Nojah, jama jah, aga vähemalt ei pea tunnis olema."

"No muidugi! Ega mulle ka koolitunnis ei meeldinud. Kas täna oleks mõni hea tund ka olnud?"

"Mkm. Keka on teisipäeviti ja neljapäeviti."

"Keka on lemmik, jah?"

"Mhmh."

Bussi tagasihoidlik hoog raugeb veelgi. Rattad jäävad seisma. Avatud uksest surub end sisse pahvakas jäist talveõhku. Bussile astuvad kaks vanemat härrat, kes sõidavad linna. Suurde linna, sest see siin on väike. Ja nemad ei ela isegi siin väikses linnas, vaid selle ääres. Maanteest lähtuvad kruusateed, mille äärde on juba ammustel aegadel ehitatud puumajad. Mõned on taludki, lauda ja aidaga. Enamasti käiakse siit väiksesse linna, aga aeg-ajalt bussiga ka suurde. Suveti on vaja sõita turule, sest need pole paljuski enam päris talud, mis siin on. Kõike ei saa enam oma aiamaalt.

Uks sulgub ja poiss võtab mütsi peast. Bussijuht leiab end mõttelt, et poiss saaks asja mängida nii, et vanemad ei teakski tänasest koolivabast päevast. Õhtul jõuavad vanemad töölt koju ja küsivad poisilt, kuidas koolis läks. Poiss ütleb, et hästi. Võib olla, et vanemad ei pärigi rohkem. Teavad, et poisil muresid pole, saab hästi hakkama. Aga poiss ei teeks nii. Mitte seetõttu, et ta ei julgeks. Kuid ta teab paremini. Ta teab, et ta vale läheks tegelikult läbi, sest vanemad juba usaldavad teda. Just seepärast ta ei kavatsegi valetada.

Pilve tagant tuleb välja ere talvepäike ning bussijuht peab ette panema päikeseprillid. Need on tal alati käeulatuses. Buss pöörab järgmiselt ristmikult vasakule ning sukeldub metsatukka. Teispool puid laiuvad laiad põllud. Määratu suured väljad külmunud maad, mis on kaetud õhukesevõitu lumekirmega. Pole seal näha ühtki hingelist, pole põõsast ega puudki kilomeetrite viisi. Buss veereb kergelt keset tühjust. Otsekui libiseb, liugleb nagu suur laev siledal mereveel. Meri on peegelsile ning pimestavalt valge. Aga kui vaadata, siis igast küljest lõpeb meri otsa ning algavad metsad. Need on lihtsad ja rahulikud metsad. Põllud ja metsad on aastate jooksul üllatavalt palju muutunud, bussijuht teab seda. Metsapiir on taandunud, lisandunud on lagendikud, põllud on kohati rohtu kasvanud. Poiss ei tea sellest aga midagi, tema jaoks on need põllud ja metsad olnud alati samasugused.

Edasi sõidetaksegi vaikuses. Ka prouad tagapool on kogu teekonna vaikinud. Taoline hommik otsekui nõuab vaikimist. Sest mida siin keset tühjust rääkida? Igasugune jutt tundub tühine, kui ümber on eimidagi. Tükike lõpmatust. Bussi madalakõlaline mürin, mis sumbub su olemisse ära. Sellises lõpmatuses räägid ainult iseendaga.

Ja lõpuks paistab sellest valgest merest välja ulatuv bussipeatus. Poiss võtab kõrvalistmelt mütsi ja tõmbab pähe. Aga bussijuht sõidab peatusest mööda ning peatub alles mõnesaja meetri pärast. Ta teab, et see teeots viib poisi koduni. "Homme siis kooli!" ütleb bussijuht. "Mhmh," vastab poiss ja astub astme võrra allapoole.

"Aitäh, head aega!"

"Palun! Head aega!"

Uks vajub kinni ja buss sõidab edasi. Homme on keka.