Teed, mis on teada

Ootan bussipeatuses bussi. Siinsamas kortermajade kõrval, Tähe tänava ääres. On hämar, sabistab peenikest vihma. Märkan teispool teed linna poole tulemas kolme- või neljakümnendates meest. Silman teda juba kaugelt, sest tal on kepp. Aga ta ei tõsta seda keppi rütmiliselt ega langeta siis jälle kõnniteekattele, sest see pole jalutuskepp. See on pikem valge liigenduv kepp – mees on pime. Ta kõnnib üsna kiire ja konkreetse sammuga, liigutades keppi enda jalge ees küljelt küljele. Ta ei näe, aga ta teab täpselt, kus ta on. Ta teab isegi ilma, et kepp murule jõuaks, kui kaugel ta haljasalast on. Ja liigutab keppi täpselt nii palju kui vaja. Ka vastu tulevad inimesed tunnetab ta kaugelt ära. Ma tean, ma olen talle vastu kõndinud. Vastutulija muidugi näeb kaugelt ja võtab ise kõrvale. Arvestab. Isegi kui sageli ei arvestata teistega, siis pimedaga ikka arvestatakse. Ega tal polegi liialt vaja, et arvestataks – ta on osav selles liikumises. Bussiga ta ei liikle, vähemasti seda teekonda. See teekond, see rada on talle teada. Seda ta käib. Kui on vaja minna vähem tuttavasse kanti, siis läheb ta bussiga. Või käib keegi tema eest. Eks me ikka käime neid teid, mida me tunneme. Millegipärast me tahamegi just neid käia, mingi hetkeni. Kuni enam ei taha. Siis proovime uutmoodi, väikse ringiga. Või läheme sootuks teises suunas. Sel juhul peab enamasti olema seal uues suunas koht, kuhu minna. Olla natuke seal. Ja tekivad seal uued teed, mida me tunneme ja käime, ning vanad ununevad päris ära. Kunagi hiljem satud sellele vanale rajale ja tead seda sama hästi kui vanasti. Tead, kuidas sa seda teed kõndisid. Aga siis on juba uued teed.

Tänavatuled süttivad. Tema jaoks ei sütti need lambid. Temale ei sütti enam mitte midagi. Ma ei tea, kas enam, aga võib olla ka, et ta on sünnist saati pime. Pole näinud mitte ühtki asja ega nägu. Sellest on kahju mõelda. Seda ei kujuta ette. Huvitav, kuidas ta elab seda elu, mis tal on? Sest tal ju ometi on elu. Sisetunne justkui ütleb, et tal on hoopis erinev elu kui meil. Aga eks ta elab seda umbes samamoodi. See kepiviibutus on temale sama lihtne kui meile kepita kõnd. Midagi väga rahustavat on nendes rütmilistes helides, mis kepi lohistamisel kõlavad. Kui lihtne see tundub. Elamine on lihtne sel hetkel.

Kui jälle aeg käes, võtab ta riiulilt kepi, mis on alati kindlas kohas. Asjad on kindlasti oma kohal, muidu oleks ebamugav, peaks otsima. Paneb jalga saapad, võtab peale vihmajope, vinnab selga seljakoti ja võtab kätte liigendkepi. Ja astub välisuksest välja sellesse ohtlikku maailma, et kõndida seda teed, mis on talle teada. Nii nagu minagi.

Hea küll, täna on külm. Väga valge, pilvedeta. Võib olla, et harjusin jaanuari temperatuuridega ära. Toas on mul ka nii soe, et sealt kargesse talveõhku astuda veidikene ehmatab. Ega mul niivõrd ei köetagi, kuivõrd puudub lihtsalt ventilatsioon ja aknad hoiavad hästi sooja. Aga oligi -10 kraadi hommikul. Mitte toas loomulikult. Anne kanal oli osaliselt jäävaba, aga kaugel oli näha, et keegi on jääl. Kaks musta kuju. Linnapoolses otsas. Kas see tali üldse oli korralikku jääd, et kalamehed kalale saaksid minna? Paistab, et oli, sest seal järves on, mis jääb Sõpruse sillalt teisele poole Anne kanalit. Sest keegi oli käinud. Kaks auku ja jäljed nendeni ning tagasi. Umbes 30 meetrit kaldast. Kaugemale pole vaja, lähemal pole mõtet. Mina ka kunagi käisin. Jääpüüki tegemas. Mitu aastat ma käisin ainult jäävabal ajal kalal. Eriti siis, kui haug aktiivne oli. Ega ma mingi eriline ekspert ei olnud, käisin nendes veekogudes, mis lähedal olid. Siis olin ma muidugi nii noor, et kaugemale justkui ei saanudki. Autoga sõita ei saanud. Sõbra vend ikka käis kaugemal, siis vahel võttis meid ka kaasa. Siis ühel aastal ostsin Salmo poest jääpuuri ja jääauguõnged. Vahel ikka küsiti, et mis mõttega sa käid. Ega ju alati ei saa midagi ja kui saabki, siis pole sellest ju midagi kasu. Toit on laual niikuinii. Kuigi vahel me ka küpsetasime mõne kala. Mäletan, kui sain ühest metsajärvest elussöödaga – ehk siis panin väikese elus särje konksu otsa söödaks, et haugi saada – hoopis ühe suure ahvena. Selle fileerisin ära, fileed panin saiale (koos veel mingite komponentidega) ning tegin grillil soojaks. Retsepti sain ma saatest “Kalamehejutud” mehelt nimega Koržets. See saade mulle väga meeldis, vaatasin igal pühapäeval. Eriti meeldis mulle too aeg, kui Kruus ja Milling omavahel võistlesid – siis sai palju nalja ka.

Aga käiakse ikka käimise pärast, mitte saamise pärast. Jah, alati on lootus, et äkki ikka midagi jääb näppude vahele. Aga enamasti on koju tagasi jõudes sellest suva, kui ei jäänudki midagi. Sest kogu see käimine, ettevalmistus, riidesse panek, võibolla isegi tee termosesse valamine ja võileibade karpi panek, siis ootamine, kannatamine, taktika muutmine – kõik see oli piisav tasu. Protsess ise tasus. Lisaks värske õhk, loodus.

Magasin täna pea kaksteist tundi. Nädal väsitas päris ära, õppimist oli palju. Eks see ikka kurnab mingil määral. Reede öösel olin tööl, eile hommikul tunnikese jagu magasin ning läksin siis piljarditurniirile. Ma polnud palju aastaid turniiril käinud. Sinna kulus sisuliselt terve päev, kuna läks üllatavalt hästi. Ei kaotanudki ühtegi mängu. Meeletu rammestus oli õhtul koju jõudes.

Kui palju me enam kasutame oma loovust? Kujutlusvõimet? Unistamise võimet? Justkui ei oskagi õigesti unistada enam. Nii nagu lapsena unistasin. Tegelikult ma vist natuke veel oskan. Aga paljud ei oska. Justkui ei julgeta täie hingega unistada, ikka on need sellised pinnapealsed unistamised, mida on võimalik väga kähku ära nullida. Ei taheta ära uppuda neisse unistustesse, ei võeta neid tõsiselt. Või ei, vastupidi – neid võetakse liiga tõsiselt. Liiga palju sätitakse nad selle maailma konteksti, mida on tundma õpitud. Et nad oleksid ikkagi päris mõtted, muidu ei saaks nagu üldse. Muidu oleks ju mõttetu. Aga ei, ei oleks. Just siis on neil mõte, kui nad ei mahu siia tõsisesse maailma. Teha korraks midagi mõttetut ja mitte muretseda, et see on mõttetu. Ma mõtlen nüüd juba unistamise all juba ükskõik millist ette kujutamist. Sest ega mina ka ei unista selliseid unistusi, nagu ma just kirjeldasin. Unistust selle kõige lihtsamas tähenduses. Aga kujutlusvõimet ma aeg-ajalt siiski kasutan. Välja mõtlemise võimet. Huvitav ühendverb – välja mõtlema. See justkui juba ütleb selle tegevuse kohta midagi olulist – mõelda endast väljapoole, nendest konstruktidest väljapoole, mis juba olemas on. Nii mateerias kui mõttena olemas. Mõelda uus mõte. Midagi päriselt välja mõelda on ju praktiliselt võimatu. Neist, kes mõtlevad, me vahel kuuleme. Kui mõni Nobeli preemia saab. Kuigi praegu ei ole neid avastusi enam nii suuri ja sagedasi kui varem. Võibolla hakkab otsa lõppema see hulk, mida on võimalik välja mõelda. Või hakkab inimene otsa lõppema. Aga kaudselt välja mõelda on ju ülimalt lihtne. Võtta see, mis on peas olemas, ja sättida see ainult natuke ümber. Vähekenegi – ja saab midagi uut. Seetõttu on lugemine ka loominguline tegevus. Kirjas on ju ainult sõnad. Laused, mida on või pole varem loetud, aga millest saame aru, kuna meil on teadmised nende sõnade tähendusest. Ja tekib maailm, mida pole olemas ja mida isegi autor vahel eriti ei kirjelda. Aga meil on kupli all ressurss too maailm luua.