Elamise tunne

Ma nüüd kirjutan filmist “Pikad paberid”. Enamasti on nii, et kui juba tekib mingisugune ootus, siis peab pettuma. Juur ja Kivirähk olid sellest filmist juba nii palju kõnelenud, et esiteks ma enam-vähem teadsin, millest see räägib, ja teiseks, oleks ma sellele rohkem mõelnud, oleksin võinud isegi karta minna vaatama. Aga ületas ootusi. Tahaks kohe öelda, et sõnadest jääb puudu, väljendamaks oma elamust. Aga ei jää tegelikult. Midagi annab ikka öelda.

Nora rääkis, kuidas tema mõtleb, et elul ei olegi üht mõtet, vaid neid on palju. See film pani mind mõtlema, et ehk on elu mõte unustada ära küsimus “Mis on elu mõte?”. Tegelikult paljuski see film ei pannud mind üldse mõtlema, vaid nautima. Aga kuidas käib unustamine? Kas saab aktiivselt unustada? Et ma nüüd võtan kätte ja hakkan unustama? Ega vist ei saa nii. Püüdes. Unustamiseks peab tegema muud, mõtlema muust. Aga kuidas sa teed, kui ei unune? Kui on nii peakolus kajamas, kui ei jää tasa see hääl. Ei teegi. Annad alla. Vähemalt arvad, et annad. Aga ühel päeval on meelest läinud. See film pani mind igatsema taolist elu. Sellist, kus sa elad ja naudid. Sellist vabadust. Mulle meenuvad mõned sellised päevad, kui olen end nii tundnud. Peaaegu kolm aastat tagasi käisime mõne gümnaasiumi klassikaaslasega suvel roadtrip’il. Sõitsime põhjapoole. Ega me täpselt ei teadnud, kuhu me ööseks jääme. See oli oluline. Mitte teada. Esimese öö olime Loksa lähedal. Ööbisime telkides. Jõudsime kohale õhtul hilja ja tegime lõkke üles. Sõime leegi ääres suitsulatikat, mille sõbranna oli kodust kaasa võtnud. Ta isa oli püüdnud ja suitsetanud. Ärkasin hommikul kell 6:30. Astusin paljajalu niiskele murule. Päike oli tõusmas, aga ta hästi ei paistnud sinna metsatukka. Panin jalanõud jalga ja jalutasin mere äärde. Meri oli vaikne, tasane. Kõndisin muulil kaugele ning pildistasin ja filmisin. Läksin tagasi laagripaika ja istusin pehme samblaga kaetud mättale ja mõlgutasin mõtteid. Või ei mõelnud mitte kui midagi. Tõusin sealt mättalt, astudes palja jalaga männiokastele, kui teised ka ärkasid. Mättale jäid mu tagumikust ja jalalabadest süvendid. Sellest mättast peaks mul pilt alles olema. Need suvised päevad olid küll seesama tunne. Elamise tunne.

Teine selline hetk on mul veel meeles. See õigemini tuleb alati esimesena meelde. See oli viie aasta eest, kui lõpureisiks läksime klassiga Peipsi äärde. Grillisime, jõime päev läbi õlut ja longerot, käisime Kallaste vanas poes ja ostsime tuubis šokolaadikreemi, sõime sibulapirukaid, mängisime kaardimänge. Teisel ööl otsutasime mõne klassikaaslasega, et ei lähegi magama ja läheme tüdrukutega hommikujoogat tegema. Päikesetervitust. Teised lõpuks ikkagi magasid, aga mina ei läinudki. Teised ärkasid joogaks üles. Tervitasime päikest, neljakesi. See öö, mis ei läinudki õieti pimedaks, ja see hommikune päike, mis üle Peipsi järve metsade tagant eredana tõusis, oli seesama tunne. Nüüd on juba aega möödas, aga ma mäletan hästi. See konkreetne pilt ega meie tegemised pole päris nii meeles, et film silme ees jookseks. Aga mingis mõttes on ta väga hästi meeles. Core memory, öeldakse vist. Kui ma nüüd mõtlen, siis neid on mul veel ja veel.

Ega ma ei tahtnud, et see film lõppeks. Ja et ma peaks astuma sealt saalist välja kõige selle juurde, mis ei ole see film. Minema poodi. Ostma sealt “tavalise inimese” asju. Leiba, banaani, jogurtit. Prügikotte. Minema kassasse ja maksma arve. Ootama bussi. Mitte, et mulle ei sobiks see elu, mida ma iga päev elan. Aga midagi selles filmis oli väga õigesti. Õiget. Kujutasin ette ennast kui filmitegelast. Seda poeskäiku. Film oli nii tõepärane, et pani mind ennast vaatama veidi samamoodi, nagu ma neid filmitegelasi vaatasin. Minu meelest oli see kõik tõesti päris. See Silo filosoofia, et ei tohiks teha midagi sellist, mida sa ei taha, on väga ahvatlev. Ja filmi vaadates hakkab tunduma, et nii ongi võimalik. Elada vabana sellest, mis hoiab sind mingil moel kinni. Aga kas lõpuks ikkagi saab nii? Nii, et teed, mida tahad, ja ütled, mida tahad. Nora üritab öelda, et ei saa. Näiteks õpib juurat, kuigi talle see ei meeldi. Silo isegi küsib väga provokatiivselt selle kohta. Aga kas ta ikkagi õpib ainult seepärast, et ta kardab ja et ta on õppinud mingid normid, kuidas peaks elus hakkama saama? Või ta hoopis tahab midagi muud rohkem. Ma ei tea, mida. Raha. Rahu. Edutunnet. Mulle tundub, et Silol on küll õigus, aga pahatihti tuleb valida. Mida ma tahan rohkem? Kas ma tahan elada vabalt vireluses ja mitte koorida kartuleid, või tahan ma, et mu kaaslase elu oleks sellevõrra mugavam, et kartulid on kooritud ja keedetud? Silol oli mõnes mõttes lihtsam, tal ei olnudki midagi, mille vahel valida. Tal oli ainult see, mida ta ei tahtnud. Ainus asi, mida ta tahtis, oli Brasiilia. Aga näed, isegi tema ei olnud hulk aega nii julge, et see samm astuda. Lõpuks astus. Ja saatis lõunamaalt härradele raadiosaatejuhtidele kirja.

Üsna filmi lõpupoole ütleb Nora ühe olulise lause. Ta ütleb, et üleüldse ei peaks me enda elu mõtestama seeläbi, mis töökoht meil on. See on mu meelest oluline, sest muidu jääks kõlama liiga palju see töökoha teema. See on ainult osa sellest suuremast küsimusest: kas ma teen seda, mida ma tahan? Silo tegelane paistab muidugi ulmeline, sest mina (ja ilmselt enamik inimesi) ei suuda niiviisi mõelda nagu tema. See võõrastab. Paneb kahtlema. Võibolla mõni ei suudagi teda tõsiselt võtta. Sebastian ju ka kahtleb tema nõuannetes ja väljaütlemistes (esmareaktsioonina). Ma arvan, me kahtleme niikuinii liiga palju. Isegi Mr Maze hakkab endas kahtlema, kui ta muusikavideol on ainult 400 vaatamist. Aga korraks unustada need kahtlused ära. Ainult tunniks ja 50-ks minutiks. Ja uskuda seda elu, mida Silo usub. See vabastas. Lihtne on muidugi vaielda selle kõige vastu. Panna paika mängureeglid. Aga unistamiseks ei tohi olla reegleid.