Number üheksa

Taolistest hommikutest on pea võimatu tüdineda. Päris sellist vaikust linnas ei leia. Kõik seisab paigal. Ka autosid ei sõida siin. Tegelikult peaksin ma seda aega vähemasti osaliselt kulutama õppimisele. Vaatasin eksami kordamisküsimusi ja hetkeks tegi isegi ärevaks. Ma seni olin päris rahulik olnud sellele mõeldes. Aga siin väikekohas ma hästi ei saa. Õppida. Kuluvad need hommikud ja päevad ikkagi ära, ehkki ei teegi justkui mitte midagi. Tegelikult ikka teen. Jõusaalis käisin, kunagiste klassivendadega käisime saunas. Üks mees oli nüüd vähem.. Surnuaias käisin. Tegime vennaga süüa ning vabariigi aastapäevaks koogi. Õhtul käisime Inglismaa kõrgliiga mängu vaatamas (telepildilt muidugi).

Mõtlesin rääkida veidike bussijaamadest. Bussijaamad on müstilised paigad. Päris maagilised vist ei ole. Aga müütilised. Seal tolknevad müütilised tegelased. Ma tunnen päris mitut bussijaama väga hästi. Siinse väikekoha bussijaam on seest külm. See on seinte ja katusega hoone, kus sees on ka istmed, kuid seinad on kivist, uks on lahti ja soojendus puudub. Suvel saab seal päikesevarju ja talvel tuulevarju. Aga see on kõik. Seal sees istuvad vaid joodikud. Vahel ka kusevad seal sees. Seal haiseb, nii nagu haiseb ka teistes bussijaamades. Ka hoone ääres väljas istuvad enamjaolt joodikud või lihtsalt mehed, kellel pole eluga muud peale hakata, kui bussijaamas istuda. Kuigi nad pole joodikutena tuntud, on nemad ka ikkagi joodikud. Külmal ajal on bussijaam inimestest tühi. Seni, kuni mõni buss läheb. Siis peab tulema ja ootama veidi aega selle haisva ukseava ees. Vahel tuleb valida, kas seista haisust eemal külma tuule käes või kannatada lehk välja ja olla pakase eest varjus. See bussijaam polegi õieti jaam, vaid peatus. Aga kui on pood ja kool ja kirik, peab olema ka bussijaam. Viljandi bussijaam on seest soe. Samamoodi mugav paik joodikutele. Joodikuid on igas bussijaamas. Ruum on kaunis väikene ja seal pole alati üldsegi mugav oodata. Vanasti olid sealsed istmed ääretult ebamugavad - puidust saarekesed, mille keskosa röövis lihtsalt suure osa ruumist. Mul jäi alati seal oodates mingi kehaosa kangeks. Siis paigaldati sinna uued istmed ja uued tahvlid. Ebamugav on seal siiani, isegi kui istmeid tegelikult jätkuks. Sest juba poolte istmete hõivatus tähendab enamasti, et juurde ei mahu. Kuidas sa lähed istud kellegi kõrvale, reis reie vastu. Seda enam, et need istujad on sageli kahtlased tüübid. Kui ma bussijaamas istun, siis sageli ma vaatan inimesi ja mõtlen, millised nad on. On osa, kes tundub päris viisakas ja tsiviliseeritud. Siis on osa, kes vist teeb Eesti keskmiseks sellise, nagu see keskmine on. Need on lihtsad inimesed. Enamik neist ei ela linnas. Enamasti on neil lisaks selja- või käekotile ka poekott või isegi mitu. Riided on neil vahel veidrad. Ja siis on osa, kes haiseb. See viimane osa jääb (vähemalt Viljandis) sageli õnneks õue. Nad istuvad seina ääres pingil või siiberdavad nurgataguste vahet. On kaks nurgatagust. Üks jääb rohkem linna poole, sellest pole neile eriti kasu. Selle kaudu minnakse kohta vahetama. Eks neil ikka on mingid kohad, kus olla. Teine on nurgatagune selle sõna kõige õigemas tähenduses. Seal käiakse suitsul, käivad ka noored. Nüüd teevad nad enamasti küll veipi, aga tehakse veel ka sigarette. Noored on alati kambakesi. Nii on ohutum. Ühel õhtupoolikul istusin sees, minu bussini oli veel hulk aega. Sisse tuli umbes viieliikmeline bande, umbes 12-13aastased. Valjud, nagu nad tavaliselt ikka on. Viskasid prügikasti kellegi juba määrdunud dressipluusi. Jäin seda vahtima. Osa liikmeid ei olnud selle otsusega päri, tuldi tagasi ja võeti pluus uuesti kaasa. Ma ei mäleta, kas nad midagi kahtlast ütlesid, aga millegipärast tõusin püsti ja läksin nende järel välja. Nad läksid nurga taha. Minuti päras oli suits üleval ja lapsed tegid vehkat. Läksin lähemale ja nägin dressipluusi leegiga põlemas. Kustutasin ta tallaga ära. Süütajad olid juba kaugel. Tartu bussijaam on suurem. Seal istub samuti sees alati keegi haisev ja pahatihti ka keegi valjult arvamust avaldav. Õieti, tavaliselt polegi seal peas ühtegi arvamust, aga sõnu on palju. Seal näen ma sageli ka turvamehi. Ükskord käisid isegi Tasku keskusest tursked mehed, sest oli vaja üks härra välja juhatada. Vahel passib seal ka politseipatrull. Tartus ma ei ootagi sees just istujate tõttu. Nende müütiliste tegelaste. Ootan posti all. Need perroonid on minu meelest liialt kitsad. Enamasti oodatakse paljusid busse samaaegselt ja siis ei mahu seal üleüldse liikuma. Tallinna bussijaama ma nii hästi ei tunne. Seal olen ma ainult viisakaid inimesi näinud.

Nägin täna kaht väga kaunist inimest. Õigemini oli kauneid inimesi muidugi rohkem, aga need ülejäänud on mulle tuttavad. Aga võõraid nägin ja vaatasin. Ma paratamatult jään vaatama selliseid võõraid. Ma küll proovin mitte jõllitada, aga pahatihti ei suuda vastu panna. Üks oli veidi vanem (aga ikkagi noor) naine, kes pöördus ise minu poole, kui ma parasjagu temast mööda kõndimas olin. Ta ütles inglise keeles, et tahab minna poodi ja näitas telefonist, et Mapsi oli Coop sisse löödud, aga et ta ei osanud sinna minna. Sõin parajasti mingit šokolaadibatooni ja püüdsin paaniliselt kiirustades suu tühjaks süüa, et talle tee kätte näidata. Tal oli väga lahke nägu ja ta kõneles aeglaselt, justkui unelevalt. See nägu jäi mulle meelde. Teine võõras oli noor naine heledate lokkide, terava nina ja prillidega. Temaga mul kokkupuude puudus, aga ma kardan, et ta sai aru, et ma vaatama jäin. No vahel lihtsalt miski kisub silmad endale. Sellised ilusad võõrad jäävad mulle ka meelde. Vähemasti mõneks ajaks. Mäletan, kuidas ükskord istus bussis üks neiu. Esiotsa arvasin, et üks lennukaaslane gümnaasiumist, aga ei olnud. Istusin päris tagaotsas, eelviimases reas. Ja see buss on üks kehv buss, mis läbi Viljandi ja Vändra Tartust Pärnusse sõidab, sest osad istmed on seal seljaga sõidusuunas. Aga tol päeval polnudki see nii kehv. Minu meelest ma ei mõelnudki kogu selle tee jooksul ühtegi mõtet. Ainult vaatasin ja ei vaadanud vaheldumisi. Enamik aega ikkagi ei vaadanud, aga seda ainult sellepärast, et pole kena niiviisi vaadata. Eks ma ikka proovisin mitte. Aga tookord oli kuidagi seda pinget vähem. Tema kõrval istus sõber, kellega nad rääkisid, ja ilmselt minu vahtimine jäi salajasse. Ja kui mõelda, et võibolla üldse ei näe seda nägu enam kunagi - siis nagu eriti ei hooligi sellest, et pole kena vahtida. Ma ei tea, võibolla on see jutt siin ühe väga veidra inimese jutt. Aga nii palju ma tean, et nende kaunite võõraste vaatamisest ma hoiduda ei suuda.

Täna on õhus kevadetolm. Teate küll seda tolmu. See polegi ainult autoteedetolm, see hõljub ka siin põldude kohal. See tolm on nagu filter, teeb pildi teistsuguseks. Nüüd juhtus, et selle postituse avaldamine pidi hulk aega viibima, sest enamik aega kulus õppimisele. Mõni asi vajab küll, et ei oleks kohustusi. Aga see eksam sai vastatud. Just nimelt vastatud, sest too viidi läbi suuliselt. Kahjuks oli ikkagi nii, et hinde sai näo järgi. Mitte küll minu kahjuks, sest minu nägu juhtus õppejõule sobima. Aga ikkagi kahju on sellest, sest nii ei tohiks. Selle õppejõuga oli üldsegi keeruline, sest õpetada ta ei osanud, aga küsida oskas väga kiuslikult. Mina suutsin kogu seda olukorda mingil moel enda jaoks hallata ja võis jääda mulje, et mulle päris meeldis see mees. Esmamulje tegelikult tõesti meeldis. Aga tegelikult olen ma kõigi rühmakaaslaste arvamustega nõus, olgugi et mul pole tavaks oma pahameelt eriti konkreetselt sõnastada. Ja et hästi vastata, oli mul ka vaja siiski palju õppida. Ja ma olen vist ka varem siin öelnud, et ma pole kuigi hea õppija. Ei jõudnudki palju muud teha. Vanemad vist isegi ei söandanud helistada, kartsid, et segavad. Küllap olekski seganud mõnes mõttes. Aga päevades, mis kuluvad otsast lõpuni õppimisele, peab kindlasti olema ka natuke segamist.

Mul oli sõber, kes kirjutas number üheksat ühel kindlal kummalisel viisil. Ta alustas altpoolt. Niiviisi kirjutas ainult tema. Eile nägin üht sarja "Monk" osa. See sari räägib ühest geniaalsest mehest, kelle elu on väga raske, kuna tema naine suri mitu aastat tagasi. Selles osas nägi ta tänaval üht naist ja hakkas teda taga ajama. Ta ei teadnud, miks. See nägu ei lasknud tal magada, ta proovis naist üles leida ja see tekitas talle palju pahandust. Osa lõpus ta leidis naise ja tuli välja, et naisel oli olnud raske silmahaigus. Härra Monki abikaasa oli olnud organdoonor ja see naine sai temalt uued sarvkestad. Tal olid Monki kadunud naise silmad. Monk vaatas neid silmi ja hakkas vaikselt nutma. Ühel päeval nägin ma, et üks mu kallis sõber alustab üheksa joonistamist altpoolt. Ma nägin jälle seda üheksat. Ma nägin veelkord neid silmi.