Leti alt

Musträstas, hallrästas, siidisaba, koduvarblane, rasvatihane, leevike, lepalind, hallvares, harakas, metsvint, väike-lehelind, hallhani, rohevint, valge toonekurg, kuldnokk, põldlõoke, puukoristaja, sõtkas, hakk. Nii palju meenub mulle linnuliike, keda ma hommikuse jalutuskäigu jooksul nägin või kuulsin. Mõnda neist ma ainult kuulsin, aga ei näinud. Näiteks leevikest. Mõnda ainult nägin, kuid ei kuulnud. Näiteks siidisaba. Päris jalutuskäigu alguses oli ühe pihlapuu all hulk väikesi linde, kes kõik okstele lendasid, kui ma lähemale jõudsin. Esmajoones arvasin, et nad on varblased. Varblaseid on ju nii palju. Aga jäin hetkeks mõtlema, et natuke suured on varblaste kohta. Siis nägin nende kuklataguseid tutte ja mõistsin, et tean seda liiki, aga ei meenunud kohe. Tutt-tihane? Ei. Nii kahjuks juba on, et ei meenu mulle enam kõik laulud ja liigid, keda ma kunagi teadsin. Tegin telefoni lahti – siidisaba. Neid oli tõesti palju selle ühe vana puu peal ja nad lasksid end väga lähedalt vaadata. Üksvahe sain ma päris hästi selgeks need laulud, mida siin kuulda on, ja need välimused, mida siin näha on. See oli üks kevad mõned aastad tagasi. Ikka kevad. See tunne mulle meeldib, kui kuuled mingit laulu ja tead, kes laulab. Seepärast ma hakkasin neid niiviisi endale selgeks tegema. Ka tolsamal kevadel ma kirjutasin vist siia natuke. Täna õppisin ma ühe laulu uuesti selgeks päris lahedal moel. Ma just parasjagu mõtlesin, kuidas ma kuulen laulusid, mis on mulle tuttavad, kuid mille esitajad mulle enam ei meenu. Siis ma vaatasin ühe laulu poole (kas ei kõla kenasti? :) ja nägin puukoristajat. Ja siis ma jälle teadsin puukoristaja laulu. Siin tõesti saab nii, et kuuled midagi ja siis otsid ta lihtsalt üles. Puud pole veel lehteis, päike paistab, laulu ei varja auto- ega muud helid. Kõnnid ja vahid. Vahepeal seisatad. Mulle tundub, et tol kevadel oli elu lihtsam. Eks ta alati kipub tunduma. Aga ta tegelikult on lihtsam neil hommikutundidel. Õues linnulaulu sees.

Käisime emaga hommikul turul ja toidupoes. "Meie" poes. Üks müüjatest on meie sugulane. Küsisime, kas neil süütevedelikku ka on. Plaan oli lõunaks liha grillida ja meil see parim puhas-lepp-ja-ei-mingit-süütevedelikku variant kõne alla kahjuks ei tule. Ta ütles, et ainult leti alt. Et neil kuskil on, ta otsib meile ühe pudeli, aga riiulil nad ei müü. Joodikud käivat joomas seda. Järjekorras seistes ütleb ema, et kell on vist kümme saanud. Ma küsin, et kust ta teab. Ta ei vaadanud ju kella. Seepeale ta osutas, et näe mehed seisavad sabas õlledega. Lükkasin palitukäise kella sihverplaadi eest ära – 10.00.

Nüüd on kevad. Nüüd olen ma taas Tartus. MyHitsi pealt tuleb "Party rock anthem". Kuulasime seda laulu ja vaatasime muusikavideot, kui vennaga väiksemad olime. Meile see tants väga meeldis ja üritasime seda elutoa põrandal järele teha. Põrand oli libedast parketist ja sokkidega tuli see liigutus päris hästi välja. Ilmselt mingil määral tegime muidugi lärmi ka. Ega seda ei oska praegu nii hästi hinnata, aga ma kujutan ette, et kokkuvõttes olime alumise korruse naabri jaoks paras peavalu. Mängisime toas palli (ja mitte harva), jooksime, hüppasime, kisasime, maadlesime. Ega meid ei seganud see, et me väikses korteris elasime. Ega ta ei tundunud tollal üldsegi väikene. Aga eks me olime palju ka õues (naabrite õnneks). Suvel käisime paljajalu, siis pidi ema õhtul hakkama taldu puhtaks nühkima. Alati ei nühkinud ka, kui me teadsime, et homme läheb samamoodi edasi. Polnud mõtet. Ega linad ei määrdunudki, sest see must värv oli päris naha sisse hõõrdunud. Meie tulime enamasti korralikult koju. Ja kui oligi vaja meid kutsuda, siis tuli ema või isa majade vahele otsima. Aga vastasmaja naabripoisi (kes oli meist hulga noorem, seega sel ajal meile tundus see juba naljakas) ema kutsus teda nii, et tuli rõdule ja kisas kõva häälega poisi nime. Seda kuulis pool linna. Ta hõikas seni, kuni poiss koju läks või talle vastas. Siis käis majade vahel kahekõne, mida kuulsid kümned, kui mitte üle saja inimese. Kui olime vanemaks ja õelamaks saanud, siis vahel me hõikasime tollele emale kaugelt vastu. Ega ta enamasti esiotsa ei saanud aru, et see polnud ta poeg, kes vastas. Aga me ei läinud sellega liiale. Ja ega palju peale "Jaa!" hõigata ei saanudki.

Varsti on mu sõbra surma-aastapäev. Ma jätkuvalt natuke kardan seda aega ja tahan, et see juba mööda saaks. Aga kui kedagi huvitab, kuidas mul selle teemaga pikas plaanis läheb, siis mulle meeldib üks lause, mille ma enese tarbeks veidikese aja eest kirja panin: "Eks ma üritan selle põimida endasse nii hästi, kui oskan."