Võitlus

Käisin täna kinos. Üksinda. Peale minu oli saalis kolm inimest. Mulle meeldib, kui on vähe rahvast. Siis on rohkem tunne, et ma olen filmiga üksi. Kaon sinna lihtsamini ära. "Fränki" vaatasin. Meeldis. Nautisin. Emotsionaalseks tegi muidugi. Mind on üsna lihtne emotsionaalseks teha. Sentimentaalseks. Justkui tundub, et mida aeg edasi, seda lihtsam. See, et Seeman nii koledaks oli tehtud, mulle väga ei meeldinud. Harjusin küll ära, aga mulle tundus, et film poleks kuskilt otsast kaotanud, kui puudega inimene oleks välja näinud rohkem inimese moodi.

Ma ei mäleta täpselt, millega seoses, aga mõtlesin kinost tagasi kõndides sellest, kuidas me vahepeal elame teiste jaoks. Ma arvan, et mina olen vahel päris seda usku, et nii on õige. Ja siis ma unustan endalt küsida, et kas ikka on? Midagi üllast selles ju on, aga mul on tunne, et see võib üpris kahjulikuks osutuda. Olla inimese vastu hea - jah, selle vastu ei saa vaielda. Aga ise olen ju ka inimene. See enda vastu hea olemine on ka mingi määratlematu kunst, mida ma tasapisi õpin. Hakkas juba süngeks minema, aga mul meenus, et ma olen ju ses osas natuke tubli ka olnud. Tulin ju töölt ära veidi aega tagasi. Igatahes just sel ajal, kui ma sellest teemast mõtlesin, tuli mulle sillal vastu üks vanem mees jalgrattaga. Mul on praegu hüppeliiges haige, seega ma proovin teda hoida, samal ajal võimalikult palju liikudes. Ja Sõpruse silla jalakäiaribal pole palju ruumi, seega ma proovisin vastutulijale veidi rohkem ruumi anda ja, kõrvale astudes, peaaegu väänasin sama jala uuesti välja. Sain õppetunni.

Lõin Õnnepalu "Viimase sõna" lahti ja lugesin: "Maailmas elamine on ikkagi väga kurb. Ma aina ootan, et keegi tuleks mind elamisest lohutama. Aga pole kedagi. Ainult pimedus tuleb." Ega ma päris suvaliselt ei avanud, mul on mõned leheküljed tähistatud. Seepärast mul peavad need raamatud siin riiulivahes olemas olema. Et saaks aeg-ajalt lahti teha. Mina niivõrd ei oota kedagi lohutajat. Aga seda ma mõistan, et maailmast on võimalik niiviisi mõelda. Päris lihtne on näha peaaegu kõike halvas valguses. Mitte et ma ise näeksin. Aga mõnda aega on mul selline tunne, et kui vannuks alla ja ei võitleks, siis oleks väga lihtne kuhugi põhja ära vajuda. Aga me võitleme. Ja me usume, et sellel võitlusel on mõte. See võitlemine käib aga natuke naljakalt. Sest kui tahta olla see sõjakas võitleja, peab olema hoopis selline pehmo ja uskuja ja süütuke. Mõõga asemel on relvaks roosad prillid. Näha head. Tunda head. Öelda head. Teha head. Sest maailmas elamine võib olla ka õnnetunnet täis.

Leidsin siit veel ühe lõigu, mida ma ei mäletagi "Paradiisist": "Iga inimene on siin maailmas nagu üks sõnum. Aga mitte enda jaoks. Enda jaoks me pole mingid sõnumid ja isegi kui teised meile ütlevad, et oleme, me ei usu. Ja oma sõnumit otsime me teistelt, nende huulte pealt ja nende silmadest ja nende keha piirjoontest. See on meeleheitlik otsing, sest eks meil ole kange valu teada saada, mis me oleme." Ma olen seda raamatut palju kordi lugenud, aga seda lõiku huvitaval kombel ei mäleta. Miks huvitaval kombel? Sest ta kõlab õigesti. Eriti see esimene osa. Ja nagu Õnnepalu puhul ikka, ei oska täpselt näppu peale panna, miks õigesti kõlab. Päris võimatu on mõelda endast kui sõnumist. Aga teistest on väga lihtne mõelda. Ma oleks tolle lõigu kohe üles otsinud, aga ma laenasin oma "Paradiisi" kallile sõbrale. Kunagi hiljem otsin.