Igavene inimene

Istun rõdul ja loen Remarque'i. Jalg on kipsis ja toetub vastas olevale toolile. Laual on kõrsikud ja kruus veega. Tuul puhub end raamatulehtede vahele ja sasib majaesiseid õitsvaid alõõtsapõõsaid. Kuskil laulab üksainuke lind. Hall sedaan veereb kitsukesel tänaval. Meie kortermaja asub õueala servas ja teisi kortermaju lahutab meist lapp rohelust. Siit paistab koolimaja ja staadionid. Teist nii suurt maja siin ei ole. Kui välja arvata koolimaja ja vallamaja. "Kolmekas" öeldi meie maja kohta vanasti. See oli ainus kolmekorruseline maja. Kolmeka ees saadi kokku ja mängiti. Või patseeriti niisama, kui polnud mängutuju. Kui mängiti, siis "triffat". Meil nimetati seda mängu niiviisi, aga kuuldavasti nimetatakse ka "trifaa" ja "uka-uka". Kindlasti on veel nimetusi. Meie kehalise kasvatuse õpetaja ütles "trifaater". No see on väga imelik. Siin on teistmoodi olla. Teistmoodi elu.

Nägin bussi oodates kunagist vene keele õpetajat. Teretasin loomulikult. Tema teretas vastu. Tema "tere" on alati ilmatu hea kuulda. Tema nägemine süstib minusse alati elu juurde, sest tema on täielik igiliikur. Ta oli minu vanaema klassivend, seega praegu peab ta olema 78- või 79-aastane. Ja ta on füüsiliselt kõvasti aktiivsem kui keskmine inimene. Iga päev teeb ta kõnnitiiru. Ma ei imestaks kui ka mitu. Olen teda korduvalt näinud ka linnast väljas, mitu kilomeetrit kodust. Üksikud aastad tagasi käis ta veel staadionil suusatamas, kui lund jagus. Esimese lumega ei saanud kunagi minna esimest jälge sisse sõitma, sest Vello oli kindlasti ette jõudnud. Tema käis juba varahommikul. Nüüd ta enam suusatamas käia ei jaksa, rääkis mu isale mõnd aega tagasi. Aga kõndimas käib ja see pole lihtsalt mingi jalutamine. Erksa sammuga, spordidress seljas. Dress on tal küll natuke vanamoelisem, kuid see lisab mingi pilkupüüdva dimensiooni. Need ei paista vanad riided. Ja jalanõud on tal uued ja kvaliteetsed. Ega siis vanade pastlatega ei saa tundideviisi kõndida. Kevadel ja suvel sõidab ta jalgrattaga aiamaale. Ta elab kortermajas, seega aiamaa tarvis on üks lapp veidi maad eemal. Rattakorvis on vajalikud tarvikud ja peas lõheroosa kaabu. Ta on muul moel ka äge inimene, palju reisinud, töötanud giidina, õpetanud meile ka ajalugu. Juba tema hääles on mingi headus, lõbusus, muretus. Ta on igavene inimene. Tõesti, tema ei ole muutunud kõik need aastad, mis ma teda mäletan. Ja sellist igavest inimest näha on alati väga rahustav. Tõeliselt rahustav. Võimas. Vaatad ja imetled. Rahuned. Elu ei olegi nii keeruline, kui muidu paistab.

Lähen oma viimase kursuse praktikat tegema Kuressaarde. Mõnda aega ma ei osanudki täpselt öelda, miks ma just sinna tahan minna. Vahepeal hakkasin isegi kahtlema oma otsuses. Et ikkagi kauge kõigest muust. Kõigest varasemast. Aga kui ma mõtlema hakkan, siis üks peamisi mõjutajaid oli Õnnepalu. Tema on saartel elades kirjutanud ja mina olen neid kirjutisi väga nautinud. Tema saared on küll Hiiumaa ja Vilsandi, aga siiski. Saar. Ümber meri ja ei midagi muud. Küllap Kuressaares elada pole päris sama, mis inimvaesel poolsaarel, aga siiski. Saar. Tema on minus kujundanud kujutluspildi saareelust, ehkki veidi romantilise. Õigemini, mitte veidi. Tegelikkusest on see ilmselt kaugel, vaevalt et mul õnnestub sellises vaimus seal elada. Suur osa ajast läheb ju tööle ja vabadel päevadel tahan mandril ka käia. Kuid ma usun, et midagi saarel elamise juures on hoopis teistmoodi ja erilist. Seda ma ootan. Loodan seal ka kirjutada. Käia mere ääres. Näha linde, keda siin ei näe ja keda ma isegi ei tunne. Sõita jalgrattaga saarele ring peale. Tunda meretuult ja merelõhna. Merel on lõhn ja merel on hääl. Seda lõhna ja seda häält ma ootan. Seda üht päeva, kui päike paistab ja mul pole mitte midagi vaja teha. Sel päeval ma tean, et tegin õige otsuse. Ega rohkem polegi vaja, kui et olla rahul oma otsustega.

Nähtavasti me oleme ikkagi, kes me oleme, tänu teistele inimestele. Seda ma panin umbes täpselt aasta tagasi tähele. Kunagi varem tundus mulle teistmoodi. Et mul on hästi palju kontrolli selle üle, kes ma olen. Ja eks mõnes mõttes on ka. Aga mõnes mõttes pole üldse ja ei peakski olema. Inimene on inimesele ikkagi väga oluline. Isegi inimene, keda pole kunagi kohanud, võib olla osa minust. Nähtavasti. Ja kindlasti need, keda me tunneme kõige paremini ja kes tunnevad meid. Ja ega me ei pane eriti tähele neid osasid. Mina ikka aeg-ajalt panen. Nüüd.