Auraga inimesed

Mõnel inimesel on nähtav aura. Seda õhkub temast, kui ta kõnnib. Sest enamasti need inimesed kõnnivad. Ja enamasti on nad üksinda. Alati ei kõnni, vahel on see aura näha rattaga sõitmisel. Õigemini veeremisel. Sest nemad veerevad. Või nende suhtluses teiste inimestega. Neis on lahkus, aga mitte alandlikkus. Nende sõnadel on kaalu. Neis on midagi eriskummalist. Kuid see silmapaistvus ei tulegi millestki välisest. Vaatad korraks teise pilguga ja mõtled, et tegelikult paistab nagu iga teine inimene. Aga pole nagu iga teine. Midagi on erilist. See ei kummasta ega ärrita, vaid rahustab. Tead, kui oled kellegi rahuliku kõrval, kuidas siis tuleb enesesse ka rahu. Ta ei pruugigi püüda sind üldse rahustada, aga sa rahuned. Neil auraga inimestel on mugav olla enda nahas. Seal nad peavadki olema. Sellel tänaval nad peavad parasjagu kõndima ja seda kohvi nad peavad parasjagu hoidma. Kõik need auraga inimesed ei paista, nagu neil elu väga lihtne oleks. Aga nad kannavad oma raskust hästi. Nad ei kõigu paigast nii lihtsasti kui mõni teine. Muidugi, kõik see on minu kujutluses. Aga natuke ei ole ka. Seda on ka vaja. Uskuda, et on need inimesed. Maailm on siis natuke kergem, kui nad on.

Kahetsusväärselt pole mina jõudnud lugeda Sveta Grigorjevat. Mulle see inimene väga meeldib. Vähemalt kõik see, mida ma seni näinud, kuulnud ja lugenud olen. Tema nime ma olin kuulnud juba ammu. Ja nime põhjal oli mul kindel kujutlus, et tal on vene aktsent. Sageli ju tekivad kujutlused. Ja kui ma avastasin, et tal üldse aktsenti pole, siis see millegipärast väga puudutas mind. Mul tekkis määratu austus selle inimese vastu. Ja seda austust on süvendanud loomulikult kõik tema seisukohad. Tema arvamusavaldused kipuvad olema mõnes mõttes vastuolulised. Vastuseisvad. Kirgi kütvad. Kui ma nüüd uuesti mõtlen, siis eks ma ju midagi olen lugenud, aga ainult üksikuid artikleid. Luulet mitte. Ka artiklikogumik vist on ilmunud. Kuulnud olen teda kultuuristuudios ja kirjandusministri juures. Tema luulekogu "Frankensteini" arutatakse Juure saates "Presidendi raamatuklubi", kus Karis ütles väga kenasti, et luuletuse lugemine on ikkagi päris intiimne asi. Ja sellest, mida üks luuletus lugejale annab, on raske rääkida. Isegi enese jaoks see sõnadesse panna on keerukas. Üleüldse vajab enese jaoks sõnastamine harjutamist. Ma viimasel ajal pole hästi suutnud sõnastada. Natuke olen, aga kirja pole pannud. Aga ka romaani lugemine on intiimne. Mõne romaani rohkem, mõne vähem.

Mis lugu see on, kui kolid väiksest kohast suuremasse linna? Kui siin Tartus elada, siis ega ta tõesti ei ole eriti suur, aga kui siia tulla, siis on. See on üks levinud lugu. Ära leierdatud lugu. Aga ikka ja jälle see ikkagi on lugu. Eelkõige on see uueks saamise lugu. Seal maakohas sa oled keegi ja nii sa elad. Sest ei ole lihtne seal, kus sind kõik teavad sellisena, saada hoopis sääraseks. Ega ei tea, kas üldse tahadki seda. Aga siis vahetad keskkonda ja keegi sind ei tunne siin. Saad valida, kes oled. Salamisi oled ikkagi keegi natuke teine, aga ikkagi on vabastav ka olla keegi teine teiste jaoks. Ja ajapikku see salamisi olija saab aina rohkem selleks, kes sa teiste ees oled. Siis on see veel lugu anonüümseks olemisest. Sest kui inimesi on palju, on lihtne neisse ära kaduda. Olla mitte keegi. Selle mitte keegi olemisega on ka naljakas lugu. Ega ei ole ju kohustust omada mingit rolli, olla osa mingist kogukonnast, aga veidike tundub see ikkagi ebaaus. Vastutusest hoidumine. Kuid see mitte keegi olemine on millegi poolest ka väga võimas ja suur, sest siis mahub sinusse justkui kõik ära. Mahub hea ja mahub halb. Head suudad hinnata ja halva võtad kergusega endasse. Ja sul pole vaja keegi olla. Ja nii ei saagi olla valesti. Loomulikult on kolimine alati mingil määral romantiline, sest muidu ju ei koliks, kui ei usuks, et seal on võimalik hästi elada. Enne on kujutlused linnas elamisest. Natuke ka kartused, aga ka kartused on romantilised. Need kujutlused ei lähe muidugi täide, aga sellest ei teki pettumust. Sest kui siin olla, on need kujutlused ununenud. Siin tekib uus narratiiv. Aga narratiiv alati jääb, see ei saa otsa, isegi kui on juba nii palju juhtunud. Ikkagi mõtestad selle kõik mingisuguseks looks ja mõtled, kuidas see edasi võib minna. Isegi kui siit linnast tuleb nüüd lahkuda. Lugu ju kestab. Veel.

Täna sain kaua magada. Ärkasin 7.45. Praegusel ajal on valgust päeva jooksul niivõrd palju, et öine uneaeg jääb veidi lühemaks. Aga sellesse pikka päeva mahub üks uinak. Käisin hommikul jalutamas. Saan nüüd jälle jalutamas käia. Kuigi just hommikuti on valu üldjoontes rohkem. Aga mitte palju. Kaua ei kõndinud. Nüüd logelen. Eks seda logelemist ikka jagub päevadesse, ehkki töönädala sees on meil praegu sõjaväemeditsiini kursus. Siis õhtul on vaja ikka logeleda natuke. Ja praegu on nädalavahetus ja aeg natuke seisab. Ootan homset rattasõitu. Hea on midagi oodata. Tegelikult ootan veel reisi, mis algab üheksa päeva pärast. Naljakas, mul on olnud pea nii palju muid asju täis need viimased paar kuud, et ma olen selle reisi justkui ära unustanud. Pole suurt elevust ega ootusärevust tekkinud. Aga praegu tekkis aeg, et sellele korraks mõelda. Tahaks tõesti juba minna.